05.05.2023
Jaak Valge
Olen bareljeefi-diskussiooni puhul näppe kangesti vaos hoidnud, et see ei saaks meie eesti identiteedi ja üldinimliku kõlbelisuse teemalist väitlust enne hääletust Kirjanike Liidu üldkogul päevapoliitiliselt ära värvida.
Seda ei olnud kerge teha, sest olin juba 1980. aastate lõpul veendunud, küllap nagu paljud teisedki ajaloolased, et Juhan Smuul ja Debora Vaarandi olid küüditajad. Allikakriitiliselt lähenedes polnud erilist põhjust arvata, et Roland Lään oleks oma 1988. aasta veebruaris ajalehes “Harju Elu” avaldatud mälestustes eksinud või valetanud. Ning samuti rääkisid sellest inimesed, kes siis ega ka praegu pole oma nimega avalikkuse ette tulla tahtnud. Samas puudus ühene dokumentaalne tõestus Smuuli ja Vaarandi osaluse kohta, ning kui ajalooõpetaja Ago Teder 2010. aastal viimaks küsimuse tõstatas, nimetati ta väiteid absurdseteks ja rumalateks ja teda ennast kibestunud inimeseks. Lisaks lajatas Kaitsepolitseiamet teatega, et Tederi väitel pole mingit tõepõhja all.
Nii see jäi. Kuressaare teatris mõned aastat tagasi Debora Vaarandist lavastatud näidendi reklaamis nimetati peategelast „heaks inimeseks ka kurjadel aegadel”. Vaarandi ise õigustas 2005. aastal antud intervjuus Jaak Urmetile oma kaasaminekut Nõukogude režiimiga 1940. aastal sellega, et ta ei teadnud, mis Nõukogude Liidus oli toimunud. Ent 1949. aastal, kui toimus teine küüditamine, oli ju see kõik talle teada. Tolles intervjuus hurjutas Vaarandi metsavendi, et nad ei tulnud küüditajate eest oma kodu kaitsma, ironiseeris legendi üle, et keegi oli küüditamisrongi kõrval ratsahobusega sõitnud ja Eesti lippu lehvitanud ning keeldus tunnistamast, et tal endal mingitki pistmist küüditamisega oli. Kahjuvalust polnud muidugi jälgegi. Ka 1952. aastal Debora Vaarandiga abiellunud Smuuli egodokumentidest ei õnnestu mingitki kahetsustunnet leida.
Kaitsepolitseiameti toonast sõnumit toodi tihti argumendiks ka nüüdse vaidluse alguses. Ajaloovaidlustes riigiasutustele, veel enam aga eriteenistustele tuginemine on masendav, omane ebademokraatlikele riikidele nagu Venemaa. Kaitsepolitseiamet ei ole akadeemiline uurimisasutus ning ammugi ei saa anda juhtnööri, kuidas ühiskond mõnd tegu või isikut hindama peab. Ilmselt oli toonase teate näol siiski tegemist tahtmatu eksitusega. Uute tõendite valguses resümeeris Kaitsepolitseiameti juhtivspetsialist nüüd, et “kahtlemata võib öelda, et nad osalesid kuriteos, seda ei saa salata….”, kuid ERR suutis panna uudisele põhisõnumit teisale juhtiva pealkirja ja laskis taustaks nii palju udu, et väheinformeeritud kodanik võib sellest ikkagi aru saada, nagu oleks Smuuli ja Vaarandi näol olnud tegemist Harjumaa Kõue valla inimestega, kes juhuslikult ning vastutahtsi aktsiooni juurde kamandati.
Igatahes on tänaseks kõik vastuargumendid ka avalikult ümber lükatud: Smuul ja Vaarandi ei olnud manukad, vaid küüditamise operatiivgrupi liikmed. Ehk küüditajad. Nagu ajaloolane Meelis Saueauk tabavalt märkis – “kui ainult äraviija on kellegi arvates küüditaja, siis peaksime süüdistama ainult vedurijuhte.”
Harjumaal koosnesid küüditamise operatiivgrupid tavaliselt 12 inimesest, kellest kuus olid relvastatud operatiivtöötajad, sõdurid ja nn rahvakaitse pataljonide (varasema nimetusega hävituspataljonid) võitlejad, ning kuus nõukogude ja partei aktivisti – just sellesse kategooriasse kuulusid Smuul ja Vaarandi. Nende ülesandeks oli ka küüditatutest maha jäänud vara üleskirjutamine ning väljasaadetavate vagunitesse laadimisel nimekirjade ja muude dokumentide vormistamine.
Pole selge, millal Smuul ja Vaarandi teada said, missuguses aktsioonis nad osalema hakkavad. Igatahes olemuslikult vastumeelne ei saanud see “kulakute” äraviimise aktsioon Smuulile olla. Ajaloolane Anu Raudsepp on juhtinud tähelepanu, kuidas Smuul “kulakuid” ehk jõukamaid talupoegi 1948. aastal ilmunud poeemis “Järvesuu poiste brigaad” esitleb: kulakud on joodikud, salakavalad, valelikud, paksud, tahavad peksta kommuniste ja tappa komnoori.
Kokku saadeti Harjumaalt, kuhu kuulus ka Kõue vald, välja 1891 inimest, neist üle kolmveerandi naised ja lapsed. Smuul osales Jõepere talu elanike küüditamises. Peremees Elmar Saadi oli juba varem arreteeritud. Siberisse tuli sõita kolmel “kulakul” – Elmar Saadi abikaasal Veera Saadi-Latitskajal, pisitütrel Hellil ja Elmar Saadi vanaemal, kes kaugel maal suri. Küüditaja Smuul aga kirjutas paar-kolm nädalat peale küüditamist entusiastlikult oma lähedasele, et “Poeem Stalinist” edeneb hästi. “See poeem sünnib mulle maailma suure valuga – ja olen teda armastama hakanud, ka neid osi, mida veel ei ole.“
Küüditaja Debora Vaarandi süüdistus metsavendade aadressil on pahatahtlik ja õel, andes aga ühtlasi kindla tunnistuse tema poolevalikust. Metsavennad ei saanud 25. märtsi küüditamisest aegsasti teada, neil polnud ka üleriiklikku keskorganisatsiooni ning seetõttu ei saanud ka organiseeritud vastupanu korraldada. Küll aga selgub 2020. aastal avaldatud kogumikust “Toimik “Priboi”, et osutati spontaanset vastupanu ning operatiivgruppide ja metsavendade/küüditatute kokkupõrgete käigus sai rida inimesi haavata ja surma. Virumaal Püssi jaama lähedal lõhuti raudtee, et küüditamisrongide liikumist takistada. Tapeti ka vähemalt üks Smuuli ja Vaarandiga samasuguses küüditajastaatuses parteiaktivist. Väga tõenäoliselt Vaarandi teadis seda.
On väga kurvastav, et küüditajale pühendatud bareljeef esialgu alles jäi. Samuti on kurvastav mõne kirjaniku ja loomeinimese pealiskaudsus ja huvipuudus omaenda identiteedi ja ajaloo vastu. Kes siis veel peaks identiteediküsimuste üle arutlema, kui mitte loomeinimesed? Tundub, et veelahe bareljeefi pooldajate ja vastaste vahel läheb mööda rahvuslikku identiteeti: need, kes, armastavad oma rahvast, ei saa armastada meie rahva küüditajaid.
Ent Smuuli bareljeef asub avalikus ruumis ning nii ei ole see ainult Kirjanike Liidu otsustada. Mälestusmärke püstitatakse elavatele, mitte surnutele, nagu on täpselt sõnastanud saksa kirjanik Frank Wedekind. Smuuli bareljeefi saatus annab tunnistust meie, mitte Smuuli olemusest. Sellel avalikku ruumi paigutatud bareljeefil – mitte Smuuli või Vaarandi raamatutel – on märgiline tähendus küsimuses, millise moraalse hinnangu me anname üldistatult neile, kes tegutsesid okupatsiooniaja kõige süngemal perioodil aktiivsete kollaborantidena eesti rahva vastu.
Otsustamiseks on kõik selge, pole vaja enam komisjone ja lisaekspertiise. Smuuli bareljeef ei kuulu “maja algkoodi” külge, nagu mõni on arvanud, kuna lisati 1963. aastal valminud majale 1972. aastal. Selle eemaldamine ei tähenda Smuuli loomingu, vähemalt tema mittestalinistliku loomingu tühistamist, vaid küüditajale püstitatud mälestusmärgi eemaldamist Tallinna südalinnast.
Jaak Valge, ajaloolane, Riigikogu liige (EKRE)