Veiko Vihuri: Pakosta ja Co, teil pole abielu ümberdefineerimiseks isegi mitte ilmalikku mandaati

Vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri kommenteerib oma sotsiaalmeediapostituses geipropagandisti Liisa Pakosta jutte müstilisest “abieluvõrdsusest”.

“Liisa Pakosta (Eesti 200) kirjutab, et „Abielu legaaldefinitsiooni Eestis pole ja seega ei saa seda ka ümber defineerida“. (Homoabielu eestkõneleja Pakosta peab silmas, et abielule võib poliitilise otsusega anda mistahes tähenduse, kehtiv õigus seda ei takista.)

Selle vale peale tsiteerin ma Eesti põhiseaduse kommenteeritud väljaannet (2002, lk 246), kus on selgelt öeldud: „Abielu all, mille kaitse tagavad PS § 27 lg 1 ja EIÕK art 12, peetakse silmas traditsioonilist mehe ja naise abielu… …muud kooselu vormid kommenteeritava sättega hõlmatud ei ole.“

Pakosta esitab argumendi, et „Riik ei tohi ilma selge ilmaliku põhjuseta piirata armastust ega usku“, mis tema tõlgenduses tähendab, et abielu ei või kuuluda üksnes erisoolistele paaridele.

Ega riik või kirik ei piiragi armastust, mida ei saa käskida ega sundida. Riik paneb lihtsalt paika teatud ühiskondlikud käitumisreeglid, kohustused ja vastutuse. Kui abielu määratlemise puhul on peamiseks argumendiks „armastus“, siis peaks riik abieluna tunnustama mistahes kooseluvorme, mille kõik osapooled „tunnevad armastust“. See oleks aga absurdne.

Kirikute vastuväiteid kummutada püüdes väidab Pakosta, et „Abielu sõlmimine on usuvaba riiklik toiming… abieluvõrdsuse üle otsustab seega riigikogu“ ja „kirikud ei saa otsustada kõikide koguduseväliste inimeste armastuse üle, seda voli pole enam kui sajand“.

Kirikud ei surugi oma tõekspidamisi kõigile peale, kuid samas ei tohi ära unustada, et kirikute liikmed moodustavad märkimisväärse osa ühiskonnast ja ka neil on kaasarääkimise õigus. Kristlikud väärtused ja tavad on meie kombe- ja kultuuriruumi osa.

Pakosta väidab sisuliselt, et ei ole, sest riik peab arvestama ainult ilmalikke argumente (nt võrdsuse argumenti). Kui abielu küsimus on riigikogu otsustada (nagu Pakosta ütleb), siis iga riigikogu liige on vaba lähtuma oma tõekspidamistest, olgu need sekularistlikud või kristlikud. Pakosta ei saa ühelegi riigikogu liikmele ette kirjutada, millistest põhimõtetest lähtuvalt peab ta seaduse poolt või vastu olles hääletama.

Ainult et nii olulise küsimuse nagu abielu määratlemine puhul peaks riigikogu liige võtma rahvalt volituse. Nagu teame, ei lastud selles küsimuses rahvahääletusel toimuda. Valimistel toetas abielu ümbermääratlejaid alla veerandi. Teil pole selleks isegi mitte täiesti ilmalikku mandaati, Pakosta & Co!”