11.05.2023
Helle-Moonika Helme
Nii nagu ma korduvalt täna Riigikogus ka märkisin- praegune valitsus, peaminister ja Riigikogu esimees kasutavad totalitaristlikke võtteid seaduste läbisurumisel, ilmselt oleme riigina liikumas diktatuuri poole.
Lauri Hussar (Eesti 200) Riigikogu esimehena kuritarvitas täna Põhiseadust, lugedes ühte väga olulist paragrahvi (103) meelega ja eesmärgipäraselt tagurpidi, et põhjendada, miks ta äkitselt pani valitsuse esindaja Riigikogu liikmetest ettepoole, et see saaks kiirelt üle anda valitsuse maksumuudatuse eelnõud.
Põhiseaduse loojad on väga selgelt selles paragrahvis paika pannud seadusloome teekaardi, kus esimesel kohal järjekorras on Riigikogu liikmed, kui rahvalt mandaadi saanud inimesed, teisel kohal Riigikogu fraktsioonid, kui mandaadi saanud inimeste kogud, kolmandal komisjon, kui Riigikogu erinevate fraktsioonide liikmete koostöökogu ja alles siis Vabariigi valitsus ja kõige lõpuks Vabariigi President, kes kinnitab või lükkab tagasi Riigikogus vastuvõetud seadusi.
Lauri Hussar luges selle järjekorra ette täpselt tagurpidi, taandades Riigikogu liikme kui rahvaesindaja viiendale ja viimasele kohale. Ja väitis ,et järjekorral polegi mingit tähtsust.
Tegelikult ikka on küll! Vabariigi valitsuse esindaja saab minna eelnõusid üle andma, kui ühtegi Riigikogu liikme eelnõu või arupärimist ei ole, fraktsioonide algatusi ei ole ,komisjonipoolseid algatusi ei ole. Siis kui kõnesoovide laud on tühi. Sest nii on selles paragrahvis kirjas, mille alusel Hussar täna aga omavolitses, lubades Valitsuse esindaja ootamatult pulti, kaalutlusõigusega, nagu ta ise ütles.
Et selgitada, miks Põhiseaduse kirjutajad on seda järjekorda tähtsaks pidanud, vaatame paragrahvi 148, kus on kirjas õigusriigi toimimise teekaart.
Seal on samuti järjekord, mis väga selgelt kirjutab ette, kuidas meil kohtupidamine käib ja mis järjekorras võetakse asju järgmisse kohtuastmesse menetlusse.
Ja see on: § 148. Kohtusüsteem koosneb:
1) maa- ja linnakohtutest ning halduskohtutest;
2) ringkonnakohtutest;
3) Riigikohtust.
Eks te proovige oma hagiga kohe ringkonnakohtusse või Riigikohtusse minna.
Hussari tõlgenduse kohaselt pole vahet, kuhu ja mis järjekorras pöörduda. Aga tegelikult saadetakse teid kohe algusesse, ehk punkt ühe juurde tagasi.
Täpselt sama kehtib paragrahv 103 puhul.
Ei saa anda valitsuse eelnõud enne sisse kui Riigikogu liikmete, fraktsioonide või komisjonide omad pole kõik sisse antud. Rääkimata sellest, et viiendal kohal olev President võiks igal ajal Riigikokku sisse astuda ja keset Riigikogu tegevust pulti minna ja seal rääkima hakata. No ei ole nii!
Nii, et Eesti 200 loosung “Meiega on võimalik” tähendab nüüdsest seda, et Eesti Vabariigis võivad need kes võimul, teha absoluutselt kõike.
Sõita üle Põhiseadusest, tõlgendada seni kehtinud kodu ja töökorda kuidas iganes neile on hetkel vajalik, et midagi läbi suruda. Kaalutlusõigusega kehtestada sisuliselt suvaõigust, luua pretsedenti, kehtivatest hea tava reeglitest rääkida ainult siis kui neile kasulik, muul juhul need enam ei kehti jne.
Ühesõnaga – meil ongi põhiseaduslik kriis, sest see valitsus ning Riigikogu esimees sõidavad üle absoluutselt igasugusest demokraatlikust parlamentarismist, valedega ja jõuga, ülbelt teatades -aga meie võime. Ja mis te teha saate! Ise olete süüdi! Et olete vähemuses, ei osanud enne valimisi nii osavalt rahvale valetada.
See on pretsedenditu!
Helle-Moonika Helme, Riigikogu liige (EKRE)