14.05.2023
Ma juba aastaid ei näe Eurovisiooni lauluvõistlust isegi oma kõige õudsamates unenägudes mitte, aga just selliseid näen ma üle öö – kui hästi läheb.
Mida oleks mul seal kuulata ja vaadata, vanal Ivanhoel? Aga neljapäeval jälgisin riigitelevisiooni täpselt 3 minutit ja laupäeval vastu pühapäeva – lausa mitu tundi.
Esiteks sellepärast, et Eestit esindav Alika Milova on ehe, naiselik, maagiline ja väga musikaalne tütarlaps suurepärase hääle ja lauluga. Oleks minu teha, oleksid esiviisikus Eesti, Šveits, Iisrael, Prantsusmaa ja – kuhu sa ikka pääsed – Rootsi.
Ükskõik mis reastuses.
Alika laul oli žüriide hääletamise tulemusena viies, publiku häälte juurdemiksimine andis lõppkokkuvõttes ikka väga kõrge kaheksanda koha.
Teiseks vaatasin sellepärast, et minu poja kuueaastane tütreke on väga Alika moodi – silmad, tukakene, ümmargune nägu. Ja ka tema ema on Narvast. Kusjuures lapselapse ema nimi on nagu Alikal, ainult üks täht erineb.
Kolmandaks vaatasin sellepärast, et Alika on minu jaoks minu isa sünnilinna tuleviku ideaal – hea Eestit armastav tüdruk, kes on vaba, valdab keeli, on sõbralik ja andekas. Kui tallinlase jaoks on Narva kolimine privileeg.
Täna oli ausalt öeldes päris hea tunne Ivan olla. Selliseid päevi oli viimaste aastate jooksul kahjuks kõvasti vähem, kui oleks võinud olla.
Muidugi oli veel häid hääli, lahedat huumorit (näiteks kujund „krokodillilised psühhopaadid), mitteteeseldud temperamenti, suurepärast ukraina muusikat, Ukraina toetamist, kenasid noori naisi – ja, muidugi, vigastustega muusikute ja tantsijate esinemine, kelle esitusega võrreldes nii mõnigi laval karglev terve ja tugev artist oleks nagu füüsilise ja vaimse puudega, mille nimeks on andetus ja tühisus.
Ja muidugi see Queeni trummar Roger Taylor…
Lähen nüüd Morpheuse maile – ja mida ei tahaks ma unes näha ega kuulda, see on pühas biitlite linnas Liverpoolis kõlanud John Lennoni „Imagine“. Arvasin, et igal lörtsimisel on piir – aga selgus, et ei ole.
Ivan Makarov