Malle Pärn: vastuolu liberaalse demokraatia ja päris demokraatia vahel on ületamatu ja igavene

Alustan heast uudisest: vaatamata valitsuse jõulistele pingutustele on meil mõned asjad ikka veel päris hästi! Et millised või? No seda mina teile ei ütle, valitsus võib ka teada saada ja loomulikult tõttab ta neid asju siis „korda tegema“. Ja lõpuks polegi siis meil midagi niisugust, mis hästi on vaid tänu sellele, et valitsus pole neid märganud. Ärge teie ka öelge, kui midagi niisugust märkate! Hoiame saladust!

Ei tea, miks vajab riik nüüd äkki igast küljest korda tegemist, kui needsamad inimesed on ise peaaegu kolmkümmend aastat seda riiki valitsenud, oma kääridega kärpinud ja oma teerulliga triikinud?

Kas nad on midagi valesti teinud? Ei ole ju, peaminister ütleb, et enne EKRE valitsust oli kõik hästi, ja praegu jälle Euroopas „arvestatakse meiega, kuulatakse meid“ ja jagatakse puudlitele eurotiitleid? Miks siis ikka on vaja riik korda teha?

Kas EKRE oli nii võimas, et suutis vähem kui kahe aastaga Eesti elu nii segamini keerata, et see vajab nii põhjalikku „korda tegemist“, et selleks on vaja rahvalt viimsedki sendid ära röövida?

Jah, muidugi Euroopas arvestatakse meiega ja kuulatakse meid, kui me räägime seda, mida Euroopa kuulda tahab ja teeme seda, mida Euroopa nõuab. Eks ole veider arusaamine arvestamisest ja kuulamisest? Kui Euroopa meiega arvestaks, siis ta kuulaks ka meie konservatiivide häält.

Kui saaks kõigepealt Toompea poliitilise kultuuri kuidagimoodi „korda teha“?

Peaminister LAIMAB väärikat riigikogu liiget infotunnis, rumala lausvalega, – teades, et ta on otse eetris ja terve Eesti rahvas võib teda näha – kellest väga paljud teavad, et Varro Vooglaid ei ole mitte kunagi öelnud, et TEMAL on ükskõik, mis lipp Toompea lossi tornis lehvib, samuti paistab see välja tema käitumisest ja kõnedest, et tal EI ole mitte ükskõik, mis värvi lipu all me elame.

Arukad inimesed teavad ka seda, et teatud vaimse tasemega propagandistid on sellesama laimu ventilaatorisse läkitanud. Peaminister peaks olema kuulnud, et seda on mitmel korral seletatud ja eitatud. Või ei tea? Kus ta elab? Kas sellesama lossi akendeta tornis?

Või ei lähe see talle korda? Kas oli see Goebbels, kes õpetas: korda valet nii tihti kui võimalik, küll viimaks uskuma hakatakse. Ja paljud poolemeelsed ju usuvadki, ründavad Varro Vooglaidi lausa tänaval ja sõimavad „putinistiks“.

Kas võtame kasutusele uue termini: göbelsist?

Peaminister tahab, et seal oleks meie rahva lipp, aga ta ei taha, et selle lipu all elaks jõukalt ja õnnelikult, igas väikseimaski eesti külas – meie EESTI rahvas.

Ja ta mitte ainult ei laima, ta laimab ja mõnitab, istudes vihaselt oma toolile ja demonstreerides oma käitumisega, et ta on oma emotsionaalselt ülesköetud etteastega ülimalt rahul. Vooglaid, sa oled ära tühistatud!

Ja kaks tema valitsuse ministrit tema kõrval vastavad talle heakskiitva pilguga, kumbki ei tunne häbi peamininstri sobimatu käitumise üle. Saime oma vastase paika panna, ütleb nende ilme. Jälle õnnestus neil levitada eesti naiivsemale rahvale räiget valet ja mõnitavat laimu ühe nende jaoks ebamugava ja ohtliku inimese kohta.

Aga millisena paistis see teisele poolele, nendele, kes elavad päris maailmas, kelle mõistus töötab veel loomuliku inimliku süsteemi järgi, ilma Brüsseli äppideta?

Demonstratiivne ülbitsemine riigikogu ees ei kõlba peaministrile! Otse eetris! Terve rahvas näeb, kuni tulevate põlvedeni! Kas peaministri vaimne tervis hakkab kõikuma? Mask langes eest, vahkviha moonutas nägu.

Koos kahjurõõmuga: mina olen siiski see, kes otsustab ja keda kaitsevad võimule allutatud õigusorganid. Sõnavabadus meil on, aga mõnikord tehakse see meile „tasuliseks“.

Tõepoolest, kelle heaks te töötate, Kaja Kallas?

Miks teile ei meeldi, kui teile esitatakse sama küsimus, mida te just äsja ise küsisite väärikalt riigikogu liikmelt, kes on eesti perekondade kaitseks loonud mittetulundusühingu ja terve rahva jaoks populaarse konservatiivse uudisteportaali, kusjuures riigilt selleks sentigi küsimata?

Kummal teist on ükskõik, mis lipu all mugavalt rahva arvel elada?

Liberaalne demokraatia ongi ilmselt selline riigikord, kus valitsus püsib võimul valetamise ja pettuse abiga, vaimse vägivallaga, – kus valitsus on rahva isand, mitte teener, nagu see on päris demokraatias.

Niisiis, vastuolu liberaalse demokraatia ja päris demokraatia vahel on ületamatu ja igavene. Liberaalses demokraatias tähendab ju poliitika ülepea enda kasuks valetamist. Oma vigade ja plaanide õigustamist. Seal tehakse seadusi omakasupüüdlike plaanide elluviimiseks, mitte rahva elu arendamiseks ja parandamiseks. Ja varjatakse (üsna saamatu) demagoogiaga oma tegelikke kavatsusi ja eesmärke. Või ma eksin?

Makse olevat vaja tõsta Eesti kaitsevõime suurendamiseks? Kas ei ole ometi riigi kõige olulisem kaitsevõime tagatis ühtne, oma eluga rahul olev, oma valitsust austav ja usaldav rahvas?

Kas ei ole oluline see, et rahvas elaks kõikjal üle terve riigi, mitte kolmes suuremas linnas ja viies suuremas alevikus? Kas ei ole põlismets varjuks kohalikule rahvale, kui vaenlane riiki tungib?

Terve liberaalide poliitika on juba kolmkümmend aastat Eesti kaitsevõimet hävitanud, viimase kümne aastaga eriti. Inimesed on omavahel tülli aetud, ühtki küsimust ei suuda me enam rahumeelselt, ilma üksteist sõimamata lahendada. Relvadest pole kasu, kui rahvas on riigist lahutatud! Milleks meile vaenlane, kui meil on niisugused sõbrad?

Eesti sisekliima on ülekuumendatud, tõesti inimtekkeliselt, selle „kliimasoojenemise“ vastu peaksime üheskoos tuliselt võitlema, mitte tormama hullumeelsetena ise oma elu hävitama mingite välismaiste õhumüüjate roheprojektide kinnimaksmisega!

Peaminister ütleb, et kõik eesti inimesed on kohe võrdsed, kui abielu määratletakse liiduks „kahe täiskasvanud isiku“ vahel? On see mingi võlukepike?

On ikka äärmiselt naiivne uskuda, et mingi seadusega saab kõik inimesed võrdseks kuulutada. Kahtlustan, et nad ise ka ei usu seda, see on nende kokkuleppeline valelik loosung, et rahvas ära petta.

Äkki alustaks palgavõrdsusest?

Aga nad ei tahagi võrdsust, nad tahavad eelisseisundit ja eelistatud gruppe, et tülid ja lõhed rahva seas ei lõpeks. Sest kui rahvas oleks ühtne, siis ei laseks ta nii valelikel inimestel ennast valitseda.

Malle Pärn