15.05.2023
Eesti demokraatia üks iseärasusi on see, et kui Riigikogu poolt presidendiks määratud isik esineb järjekordse avalduse või kõnega, siis seda heatahtlikult arvustatakse ja mõne koalitsioonipoliitiku poolt ka tsiteeritakse, kui see poliitiliselt kasulik on. Kõne teksti saavad kõigi võimule lojaalsete väljaannete peatoimetajad, kes omakorda volitavad aegsasti usaldusväärseid kolumniste, kelle vastukajasid kontrollitakse, täiustatakse ja avaldatakse kohe pärast riigipea kõne avalikustamist.
See valitsejasse armunud ajakirjanduslike ja muude kirjakõutside kräunumine on kõrvulukustav.
Mitte mingit tõsist analüüsi või – jumal hoidku! – kriitikat ei jätku. Alar Karis on juba rääkinud rumalusi nii, et saaks koormata kandamiga tuhat kaamelit (mingi idamaine kõnekäänd), aga kõik on vagusi. Vahel on tunne, et nagu ei taheta lapsega vaidlustesse laskuda, nii ei taheta ka Alar Karise kantselei nadi produktsiooni kritiseerida. No mida sa Kristjaniga ikka vaidled…
Alar Karis oskab tänulik olla: kaitses pedofiilseid fotosid teinud Marko Mihkelsoni, ei kommenteeri reformierakonna üüratuid valimiseelseid valesid, ei võta sõna eesti annetajate ja kannatavate ukrainlaste jõhkrat ja meie heausklikele inimestele tänu asemel rahvusvahelist häbi toonud Lehtme skeemi, ei märka Yana Toomi lakkamatut eestivaenulikku tegevust jne.
Kujundlikult öeldes istub „president“ võsas ja vahetevahel kostub sealt võsast lapsikusi.
Truualamlik peavoolumeedia ja poliitiline üldsus ei pannud tähele ka lugu „President Karis ERR-ile: riigikogu peab patiseisule ise lahenduse leidma“ (12.05.2023), kus ametnik selgitas veenvalt, et ta on poliitiliselt tühi koht, mis ei olnud ju kohe mitte mingi uudis. Aga pärliks osutus väide „Kui parlament ei saa töötada, siis pole ka mõtet korraldada valimisi“.
Ja seda räägib põhiseaduse garant.
Riigikogu töötab, ainult et mitte sellises võtmes, nagu oleks meelepärane Karisele ja teda Kadriorgu upitanud reformierakonnale. Kuid kui ta ei suuda leppida mõttega, et opositsioon ei ole staarnäitlejate (antud juhul küll paraku P.Oja tasemega) dekoratsioon.
Aga mõttel on jumet: nagu „presidendi“ määramisel ei ole vaja ei vastaskandidaate ega valimisi, nii ka Riigikogu komplekteerimiseks ei ole samuti vaja valimisi: riigikogulastest oravad määrasid Karise ja Karis määrab Riigikogu koosseisu. Käsi peseb kätt.
Geniaalne lahendus: Siim Kallas määratakse Eesti monarhiks, Kaja Kallas sõjaprintsessist troonipärijaks, Alar Karis meie eesti Dmitri Peskoviks, Pevkur Šoiguks jne.
Ja seal nad siis mätsivad teineteist kinni, mudivad ja paljunevad samasooliselt.
Olgem sallivad.
https://www.youtube.com/watch?v=DsNoM9LK-wI
Ivan Makarov
P.S. Praegu Eestis ja kogu regioonis toimuvat kirjeldas detailselt Vladimir Võssotski veel 1960. aastal loos „Kummaline muinasjutt“. Võssotski laulud on üks põhjustest, miks võiks vene keelt meeles pidada, muid põhjusi jääb paraku iga päevaga vähemaks, kui Eesti kasvav venekeelne elanikkond välja arvata. Allolevale videole on lisatud ka tekst.