16.05.2023
Omal ajal tegi Ahto Lobjakas korduvalt ettepaneku tühistada presidendi institutsioon. Kahjuks ei võeta Eestis tarkade inimeste soovitusi reeglina arvesse. Tookord kritiseeris Ahto Lobjakas Toomas-Hendrik Ilvest, ja kahe järgneva „presidendiga“ veeres selle institutsiooni roll, usaldusväärsus ja maine aina allamäge, läbides Kersti Kaljulaidi hüsteerilise aktivismi faasi ja jõudes praeguse Kadrioru võsas istuva argpüksini.
See, et miljoneid allaneelava institutsiooni hüvesid nautiv arg käpiknukk ei ole kõige teravam pliiats võimu ülemkihis, on ammu kõigile selge. Rumalad või lihtsalt lapsikud sõnavõtud võib küll osaliselt panna tema kantselei keskpärasustest autorite süüks, aga tark inimene ei palka nõunikus endist kgb-last ja riigimeedia reinristlaaneliku rolliga isikut. Karis palkas.
Alar Karis, kelle roll peaks olema „ühiskonna moraalne kompass“ ja „rahva ühendaja“, on täiesti läbikukkunud keskpärasest teadlasest keskpärane ametnik. Ta valis Eesti poliitikas poole, kaitses tuntud reformipedofiili, raiskas kriisi ajal miljoneid tühistele glamuursetele vastuvõttudele, kuhu kutsus ka tuntud kaake, ei distantseerunud peavoolumeedia poolt vahetult enne valimisi teostatud nn „Prigožini“ infooperatsioonist, lubades Kremlil otseselt sekkuda riigikogu valimistesse, on endiselt vait Eestit häbistanud ja heasüdamlikke eesti inimesi tüssanud „Lehtme“ jokk-skeemi teemal, ei kommenteerinud neid kohutavaid valesid, mille abil Kaja Kallas jäi võimule, ei kahelnud hetkekski kontrollimatute e-valimiste seaduslikkuses, vaikib nüüd ka Riigikogus toimunud ennekuulmatu demokraatia tühistamise teemal koalitsiooni poolt.
Ja see, et ta ei austanud oma (mis sest, et mõttetu) kohalolekuga 13 last üksi kasvatanud Aasta Ema, räägib selget keelt sellest, mis inimene ta on ja mis mees ta on. Aga ka sellest, kui haledaks ja madalaks on mandunud Eestis presidendi institutsioon.
Veel 21. jaanuaril 2011.a. ilmus Postimehes kommentaar „Ahto Lobjakas: ühe institutsiooni hääbumine“.
Härra Lobjakas, tark inimene, kellega oli mul au teistel teemadel tõreleda, kirjutas (veel tosin aastat tagasi!) prohvetlikult:
„Presidendi roll võib aga olla otsustav, et mitte öelda saatuslik, üleminekuühiskondades, kus demokraatia- ja õigusriigi-harjumus pole pikem poolest põlvkonnast. Heaks näiteks on Eesti, kus presidendid on poliitilise võimu puududes näinud end ühiskondliku kõlbluse isafiguuridena.
Presidendi poliitiline oportunism, olgu ta inspireeritud erakondlikest nööritõmbamistest või isiklikest sihiseadmistest, koolutab põhiväärtusi, mis omakorda ähvardab kiiva kiskuda kogu ühiskonnakorralduse.
Presidendi mõttekäik sisaldab vähemalt kolme laadi küsitavusi. Esimene ja olulisim on õigusriigi toimimise allutamine välistele tingimustele. Õigus (ning avalik õiglustunne) relativiseeritakse – tõenäolise tulevikupretsedendina. Avalikkust harjutatakse mõttega, et teatud hälbed põhiseaduslikust normist on «enam lubatud» kui teised. Presidendi jaoks on see lubamatu käik.
Vastupidiselt näivale ei ole Eesti suurima ohu allikas praegu Venemaa. Eesti suurim oht on Eesti ise.
Küsimust «Kas Eestile on vaja presidenti?» pole mõtet esitada teoreetilise abstraktsioonina. Praktika hakkab näitama, et parem oleks, kui teda sellisel kujul poleks. Peamine probleem on tasakaalu puudumine presidendi parteipoliitilise mandaadi ning riigiisaliku ametitõlgenduse vahel.
Parteide valitud president on parteide manipuleeritav. Ei ole kokkusattumus, et päev pärast allikakaitseseaduse väljakuulutamist kordas Reformierakond oma teadet toetusest Ilvese teisele ametiajale. Kokkusattumus ei ole ka presidendipoolne opositsiooniliidri diskvalifitseerimine valitsusjuhina enne valimisi ilma sõltumatu kohtulahendita. Tuleb järeldada, et president on Reformierakonna puudel.“
Sellised mõtteterad ja tähelepanekud Ahto Lobjakalt aastast 2011.
Kahjuks on meie peavoolumeedia tänaseks muutunud põhiliselt soomusauto katuselt oma vihakõnesid röökivate harimatute marksistide tribüüniks.
Ivan Makarov