20.05.2023
(:) kivisildnik
Projekt aasta eurooplane, aasta inimene, aasta naine, nagu ka mitme kõrge auraha sooneutraalne kavaler, riigikogu superstaar, kirka headuse kehastus ning Ukraina peaingel lasermõõgaga ja palmilehtedega – JM Lehtme on häbi ja avaliku alandusega lõpetatud. Oli meile kõigile eeskujuks nagu Mihkelson või Kersna, aga enam ei ole.
Nagu needus oleks peale pandud. Ja ilmselt pannakse nii peale kui alla ja taha veel mõndagi. Isiklikult ei ole mul põrmugi kahju ei jultunud MTÜtajatest, progressiivsetest klounidest ega müstilise e-häältesaagiga Riigikogusse jõudnud nadikaeltest, tore oleks neid kõiki kohtupingis näha. Aga ka üks, ehkki hetkel lahinguväljast kaugel, on ikkagi sõdur.
Oled Riigikogu liikmena kaitse all, ajakirjanduse kaitsva tiiva all, prokuratuuri kaitse all, kes ei leidnud midagi ega ilmselt ka nii väga ei otsinud. Partei seisab sinu eest nagu hunt, ja siis kistakse sind üleöö ribadeks nagu polekski kõik sinu ülistamiseks ja õnnistamiseks kirjutatud lehelood mitte midagi väärt.
Muidugi ei ole nad midagi väärt. Milline oivaline üllatus, kes seda oleks osanud arvata. Kui keegi ei ole ameerika peaprokuröri unes näinud, siis ei oskagi toimuvat millegagi seletada. Mingi analoogia tundub siin olevat dressenite ja simmide vahelevõtmisega, jäid kellelegi kaugel ja kõrgel jalgu ja koristati ära nigu niuhti, mõistagi kohaliku jõu ja mõistusega, mis ei olegi nii nõder, nagu mihkelsonide ja kersnate asju arutades võiks arvata.
Kõik see meenutab mulle serbohorvaadi kirjaniku Ivo Brešani näidendit “”Hamleti” lavastamine Alamkolka külas”. Lehtme meenutab veidi Luule Komissarovit, aga isegi rohkem noort Sulev Luike. Oli igavesti tore palagan, tõlkijaks tšekist ja metsavendade hirm Uno Laht, eks ole selleski faktis midagi sümboolset.
Teatraalsus, dramatism ja grotesk on Lehtme juhtumi kesksed märksõnad, hakkad heast tahtest ja meeletute ambitsioonidega Alamkolka külas klassikat lavastama või maailma päästma ja sellest tuleb kurb ning naljaks jant, mis mõistagi on suurepärane nii meelelahutuse kui moraaliõpetusena. Matsid jäävad matsideks, ütleb filmisalm.
Ja milline üldistusjõud! Hämmastava üldistusjõuga juhtum, mis võtab ühes haledas vargusjuhtumis kokku nii meie globalistliku poliitika, tahumatu maailmaparandamise, täiesti nõmeda ajakirjanduse, ogara massi väärastunud emotsionaalse sagimise ning kurja ja kiimalise nomenklatuuri alatud sepitsused. See on tõeline pärl.
Loodan, et progressiivsed literaadid, saanud hoogu küüditajate Smuuli ja Vaarandi õigustamisest, jätkavad Lehtme puhtakspesemise kampaaniaga. Harju tn 1 seinal ruumi on, sinna mahub kas või elusuuruses bareljeef, vaba koht on ka Jaan Krossi skulptuuri vasakul käel, kus abi- ja rahapakiga pronksi valatud Lehtme saaks jätkata maailma päästmise tegevust.
Alamkolka küla ei õpi kunagi midagi ja pole ka erilist lootust, et sarnaselt serbohorvaatidele, mõni andekas kirjanik juhtunu moodsaks klassikaks vormistab. Sellest hoolimata on Lehtmel kujundiväärtus, ta tähendab rohkem kui ta on või on olnud, ta on väike manduva läänemaailma mudel. See maailm on tühine, võlts, silmakirjalik, manipuleeriv, ahne, austatud, rikkalikult rahastatud, lõputult ülistatud ja mitte just eriti tark.
Selle väärastunud maailma Alamkolka küla popslik variant on veel eriti naeruväärne ja võigas. Kuigi see juhtum ilmselgelt ei ole kunstiliste kavatsustega komponeeritud, on ta väga hästi õnnestunud farss. Tegevus Alamkolka külas, progressi võidukäigu ja Vietnami sõja laadse õuduse keskkonnas, paremat ei mõtle välja.
Tegelasteks on võrratud tüübid: kaootiline prokurör, lambapeadest parteijuhid, täiesti nurjunud globaalne heategija-ingel, meediaorjade poolemeelne koor – kõik see annab välja Peter Weissi sarkastilise vaimuhaiglas toimuva värssnäidendi mõõdu. Miks ei võiks siit tulla uus ja hullumeelsem “Jean Paul Marat’ jälitamine ja tapmine Charentoni varjupaiga näitetrupi ettekandes härra de Sade’i juhtimisel”.
Ka selles August Sanga tõlgitud ja 1966. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud värssdraamas on palju sarnast Lehtme juhtumiga. Ka siin ja täna toimub tegevus hullumajas, näitlejateks on nõrgamõistuslikud, lavastajaks vana sadist ja looks väljapaistva revolutsionääri tapmine. Kõik sobib – nii hullud, sadistid, revolutsionäärid kui mõrv. Soovitan lugeda.
See kõik on juba olnud, seda on ka märgatud, vähemalt Saksamaal ja Serbohorvaatias ning sellest on ka suurepäraseid ülevaateid antud. Ülevaated on ka eesti keelde tõlgitud ning üht-teist on lavastatud. Seega üllatust ei tohiks olla ja kes on üllatunud, läheb raamatukokku ja laenab sealt Weissi näidendi. Lõbus ja täiesti realistik kirjeldus toimuvast.
Lehtme juhtum on vajalik, esiteks juhib see meid moodsa klassika loetava ja tähendusliku osa juurde, teiseks aitab toimuv neil, kelle silmad veel ei ole avanenud, mõista liberaalse demokraatia alatuid mehhanisme, alamkolka külade väärastunud vaimsust ja ehk ka Vietnami sõdade hämarat loogikat.
Ei olegi kindel, kas toimuvat oleks kõige õigem kirjeldada Lutsu melanhoolse ja kaastundliku sulega, Tammsaare küünilise irooniaga või sobiks paremini Tuglase müüte loov õudusformaat. Ehk oleks õige ristilöömise teemal kokku keerata viieköiteline epopöa, mille iga köide oleks erinevalt autorilt, alates Viivi Luigest ja lõpetades Indrek Harglaga.
Aga ka ilukirjandusliku kajastuseta on asi selge – sellised nad on, just nimelt sellised, nii nad toimetavad ja paistab, et kõik nendest ei pääse sugugi terve nahaga. Sõja ajal liitlase koera konte karistamatult ei närita. Närivad need, kellel on kirjalik luba kõrgelt ja kaugelt. Seda palun kõigil rangelt meeles pidada.
Palagan läheb muidugi veelgi rajumaks, sest Lehtme asenduskloun Riigikogus on oma trans- ja kliimaala parimate asjatundjate hulgast – Susu Esimene ja Viimane. Läheb lõbusamaks nii Toompeal, kohtusaalis kui ka vangikongis. Valmistuda koomiliseks katarsiseks. Aga kui teie maitse on tervemõistuslik ja eestimeelne elu, siis valige Sven Sildnik riigikokku. Valige paberil ja valige elu! See hulkus saab lõppeda ainult piinarikka surmaga.
( : ) kivisildnik
Pärnus 20.05.2023