21.05.2023
Facebook
Rahvusmeelsed Facebooki kasutajad on juba ammu märganud ja valjult nurisenud, et nende Facebooki-kontosid pannakse mõnikord pikakski ajaks kinni või nende kasutusvõimalusi piiratakse – asja ees, teist taga. Kõige hullem on see, et pole kellelegi protesteerida või kelleltki seletusi nõuda. Täpselt sama kummist anonüümsus, mis NSVL ajal iseloomustas jõustruktuuride või parteieliidi otsuseid.
Sama nähtust on täheldanud ka põhjanaabri teadurid. Suomen Kuvalehti värskes numbris (SK 20, 19.05.2023) kirjutavad Henrik Rydenfelt, Helsingi ülikooli praktilise filosoofia ja kommunikatsiooni dotsent, ja Miia Halme-Tuomisaari, Lundi ülikooli inimõigusuurimuste lektor, kuidas mõtteavalduste summutamine Facebookis teadustööle tõsiseid tõkkeid ette veeretab.
On olemas projekt „Tutkitusti“ (Uuritud), mis on seitsmeteistkümne populaarteadusliku väljaande ühine kanal ja mille sihiks on aktuaalsete teadusuuringute sisu sotsiaalmeedias laiale üldsusele mõistetavas vormis esile tõsta. Tänavu kevade jooksul on aga selgunud, et teatud märksõnadega seotud tekste (abort, saamide omavalitsus, majandusdistsipliin, energiapoliitika, struktuurne diskrimineerimine) Facebookis esitada ei saa.
Probleemi olemus on selles, et tekste analüüsitakse algoritmide abil, mis teevad tsenseerimisotsuseid teatud võtmesõnade esinemise alusel. Ja kui mõni algoritm probleeme tekitab, siis mõeldakse muudkui uusi välja.
„Eelkõige puudub algoritmidel ja tehismõistusel (AI) võime mõista teksti seoses kultuurilise ja ühiskondliku kontekstiga. Nad ei oska ka võrrelda esitatud väiteid usaldusväärsete allikatega või välja selgitada teksti ja/või selle kirjutaja taustu,“ teevad Soome teadurid asja olemuse puust ette.
Lõppjäreldus on, et maailm küll vajab teadusuuringutes selgunud informatsiooni, kuid seda on raske üldsusele pakkuda, kui algoritmid asjassepuutuvad märksõnad ära blokivad.
Autorid mainivad, et inimtoimetajatest tsensorid võivad küll teha vigu, kuid nendest õpitakse. Meie rahvusmeelsed sotsiaalmeedia kasutajad võivad siia oma kogemuste põhjal üht-teist täiendavat lisada. Nimelt on inimesi, kes ei suuda tsenseerimisotsuseid tehes oma tõlgendamisvigu mõista. Ja mis veel hullem, on neid, kes neid vigu oma ideoloogia põhjal lausa meelega teevad, peites ennast süüdimatult sellesama kummist anonüümsuse taha, millest alguses juttu oli.
Aeg-ajalt on Facebookis juttu olnud siirdumisest teistele diskussiooniplatvormidele, kus tsensuur (esialgu) puudub. Nende kasutamise omandamine aga tundub nii tüütu ja kohmakas, et esialgu lastakse senisel viisil „faktikontrollijate“ diktatuuri all edasi.
Aga surve sõnavabadusele on ka sellest suunast täiesti tajutav.
Paul Oja