Loone Ots: koolivägivallas on oma osa õppekavadel

Tallinna ülikooli kasvatusteadlased tegid paarkümmend aastat tagasi suure kooliuuringu TOIME. Sealt saime kinnitust paljude teiste uuringute tulemustele: koolivägivalla ohver ei räägi oma kogemusest. Eriti kodus, sest ei soovi vanemaid kurvastada.

Viljandimaal toimunud peksmistele puudub õigustus. Eesti ühiskond on jõudnud niikaugele, et täiskasvanu kehaline vägivald alaealise kallal on kriminaalkuritegu. Olen väga uhke, et selle seaduse eelnõu surus kunagi läbi Lastekaitse Liit, mille president toona olin. Üllatavalt pidime tegema hiiglasuurt selgitustööd, et inimesed usuks: last ei tohigi lüüa.

Ainult vägivaldsete filmide süüks seda panna ei saa, kuigi märulitel on lapse vaimu kujundamisel oma osa. Laps ei tohi harjuda Netflixis vohava vägivallaga ega pidada seda normaalseks. Siit algab täiskasvanu vastutus. Kodused peavad teadma, mida laps vabal ajal teeb, kus viibib, milliseid filme vaatab, arvutimänge mängib. Kes on tema kaaslased. Vanem peaks nägema ka seda, kui lapse kehal on sinikad või ta on sõnakehv ja teistmoodi ilmega. Palju probleeme jääb ära, kui vanemal ja lapsel on sõbrasuhe ja sellest tekkiv usaldus. Aga märkama, hoolima ja sekkuma peavad ka kaaslased kohapeal, igaüks, kriitiline mass. Üksik peksja on arg. Ta ei julge astuda enamuse vastu.

Kooli õppekavades valitseb emotsionaalse intelligentsuse defitsiit. Õpetame väga palju ainetarkusi. Kuidas suhelda omavahel ühiskonnas, on peidetud õppekava üldeesmärkidesse. Sellest peaks rääkima justkui igas tunnis, iga aine juures. Kuid õppekava maht ühelt poolt ja nt eriliste õpivajadusega laste üleküllus teiselt poolt ei jäta õpetajale aega selle tegelikult kõige tähtsama liini jaoks.

Koolis võiks olla rohkem kirjandustunde, arutelusid, reaalsete vägivalla tüüpolukordade alusel loodavat sotsiaalteatrit. Ikka ja taas peame rõhutama: keegi ei tohi olla ohver, mistahes vägivald on keelatud nii koolis kui väljaspool kooli, ka kodus. Laps ei tohi karta sellest rääkida. Kummardus ja tänu neile noortele, kes sotsiaalmeedias leviva peksuklipi hukka mõistsid ja sellest teatasid. Nende tegu peaks väga nähtavalt tunnustama.

See, kuidas me suhtume koolivägivalda, rajab meie ühiskonna tulevikku. Vägivallatseja peab kandma vastutust oma teo eest. Kui vestlusest ei aita, peame rakendama karmimaid meetmeid. Karistatav peab aga mõistma, et see sünnib ka tema enda huvides.

Loone Ots, eesti filoloog ja keelekoolitaja (EKRE)