30.05.2023
Ettevõtjad veavad odavtööjõudu sisse just ehituste tarvis. Pilt on illustratiivne.
Tavaline tööpäev Tallinnas. Türi tänaval ärihoone ees seisab viieliikmeline meeste punt, jäetakse just hüvasti, surutakse käsi ja kostub “Rad bõl paznakomitsa!” Kaks meest suunduvad Eesti numbrimärgiga auto poole, kolm meest jääb kohale ja arutab eesti keeles äriasju edasi.
See on kurb ja masendav pilt Eesti ettevõtlusmaastikult, kus eesti keel pole enam oluline, isegi riigikeelena mitte. Äriasju aetakse ka siinsete venelastega vene keeles ja tulemuseks on see, et nood ei õpigi eesti keelt ära. Suured rahad pannakse venelaste keeleõppe peale magama, aga noil pole selle järgi enam vajadust – venekeelne keskkond on Eestis ääretuks paisunud ja eestlasedki tarbivad idanaabri keelt ärikeelena.
Tallinnas on palju ehitusplatse ja hommikuti näeb seal kümneid venekeelseid töömehi päevaks valmistumas. Siis saabub eestlasest ülemus ja räägib tugeva aktsendiga vene keeles selgeks, mida tuleb teha. Riigikeel on kõigile osapooltele võrdselt “poohui”.
Eestil on praegu maad täielikult venestav valitsus, aga ettevõtjad on venestajad juba vähemalt viimase poole taasiseseisvusajast – odavtööjõu vajadus on sedavõrd suur, et töölisi veetakse sisse endisest Nõukogude Liidust lausa massidena. Keegi neist ei hakka eesti keelt õppima ja ettevõtjad ei nõua ka seda – Järve Selveris on ukrainlannadest müüjad aasta jagu kandnud rinnas silti “Õpin eesti keelt”, aga ei oska riigikeeles sõnakestki.
Ukraina põgenikudki on öelnud, et tulevad Baltikumi, sest siin on venekeelne keskkond. Iga uus venekeelne töötaja muudab eesti keele üha vähetähtsamaks – riigikeelt pole lihtsalt vaja, saab ka vene keeles edukalt hakkama. Rahvusriik aga hääbub üha kiiremini, sest ega ka inglisekeelsed pea eesti keelt õppima – nemad saavad ärikeskkonnas edukalt selle keelega jutud ära aetud. Taas eestlaste toel, kes on alati valmis inglise keeles rääkima.
Tööandjate liit, kaubanduskojad ja muud ettevõtjate ühendused räägivad pidevalt tööjõu vajadusest, kuid mitte kunagi (!) pole nende memorandumites sõnakestki sellest, kuidas massiline tööjõu sisseränne mõjutab demograafilist olukorda ja seda just eestlaste seisukohast. Kõik muu on neile tähtsam kui põlisrahva protsent kogu rahvastikust, eesti keele kui riigikeele staatus ja rahvusriigi kestmajäämine. Pole vist vale öelda, et tänane eesti ettevõtja on eestluse hauakaevaja.
Kas eestlastele on vaja suuri arenguid, uusi kortermaju Tallinnas, Rail Balticut, uusi karjääre ja kaevandusi, kui nende rajamisega kaasneb võõrtööjõu massiline sissevedu ning koos sellega rahvusriigi, eesti keele ja kultuuri hääbumine? Kellele me seda jõukust siin loome? Rändrahvastele üle maailma? Samas peaks rohepööre juba lähiaegadel kõik sellised arengud, mis jõukust juurde annaksid, kinni pooma, pealegi on ka rohepöörde üks eesmärke tarbimise vähendamine Maa nimel…
Üdini kurb on see, et just seesama maavillane eesti ettevõtja, kes justkui arendaks eesti majandust, surub ise eesti keele nurka, öeldes “Dabro pažalovat!” ja “Welcome!” Kuulu järgi on nüüd “uus trend” juba usbekid…
Keegi eestlastest ei taha ju Venemaal elada – miks me siis loome siia uue Venemaa/NSV Liidu? Sest Venemaa ei ole ainult Putin, see on ka vene keel, temperament ja mentaliteet, millest ka siinmail Maarjamaal juba kõrini kipub saama.
Muide, “Laulva revolutsiooni” ajal sõdisime me just sellise arengu vastu…
Uued Uudised