31.05.2023
Abivajaja ja mittemärkajad.
Mul ei lähe kuidagi meelest üks hiljutine üleelamine, kui nägin Estonia puiestee ja Teatri väljaku ristil üht vana naist almust palumas. Ta käsi oli õige lühikeselt välja sirutatud, nii et ma ei olnud päris kindel, kas ta ikka kerjab või mitte. Minu pilku nähes langetas ta ruttu käe, silmis häbi. Läksin vapustatult äsja süttinud rohelise tule all üle tänava, mõeldes, mida teha, sest sularaha mul polnud. Kui ma naise poole vaatasin, liikus too teisel tänavapoolel juba edasi. Kogu see vahejuhtum aga elab minus rõhuvalt edasi, sest ma ei saanudki teda aidata… Nüüd kannan alati sularaha kaasas.
Kortermajas, kus ma üüril olen, elab seltskond aafriklasi, lõbusad poisid puha, mitte kunagi ei näe neid kurvana, isegi mitte tõsisena. Meenub lehelugu, milles kirjutati, et mustadele poistele ongi Euroopasse minek seiklus, isegi kui nad peavad selleks tegema ohtliku meresõidu üle Vahemere – aga ega sõdivas Aafrikas ongi elu olelusvõitlus. Igal juhul on vähemalt Scanpixi pildipanga piltide järgi paadid täis noori elujõus mehi, keda liberaalne Euroopa võtab õnnetute sõjapõgenikena ja poputab. Meie maja aafriklasedki elavad uljalt, nad liiguvad koridoris ka südapäeval, mil enamik rahvast tööl on. Linnukestel pole muret…
Mõne aasta eest oli Tallinnas “naiste marss”, millest üks peavoolumeedia fotograaf tegi erilise pildi: uhkelt riides noored naised, käes sildid “Minu keha, minu otsus!”, mööduvad oma marsil vanast naisest, kes müüb tänavaservas villaseid käpikuid. Kontrast oli vapustav. Need naised ajavad praegugi soolist palgalõhet ja abordiõigust taga, aga vanad inimesed vaevlevad reformierakondlaste “südamekodudes” surmatunnini. Neile elamisväärseks vanaduseks raha ei jätku, küll aga eraldatakse miljoneid “võitluseks diskrimineerimise, rassismi, ksenofoobia ja muude sallimatuse vormide vastu; mitmekesisuse juhtimise ja kaasamise edendamiseks töökohal; LGBTIQ-inimeste diskrimineerimise vastu võitlemiseks ning võrdõiguslikkust edendavate asutuste võimekuse edendamiseks ja strateegiate välja töötamiseks”.
Vana naine seisab aga tänavanurgal, käsi almuseks ette sirutatud, põletav häbi silmades ja näljatunne kõhus…
Jüri Kukk