31.05.2023
Põlissoomlaste juht ja rahandusminister Riikka Purra on üks neist, kelle vasakäärmuslased sihikule on võtnud.
Soome koalitsiooniläbirääkimistel jõudis õhkkond pärast eelmise nädalavahetuse madinat vaevu veidi rahuneda, kui töölauale ilmus uus tüliõun.
Põlissoomlaste (PS) esimees Riikka Purra on kogu aeg sihtinud sinnapoole, et arenguabi – toetuste maksmist arengumaadele – tuleks põhjalikult läbi vaadata ja selles suuri kärpeid teha.
Rootsi rahvapartei (RKP) esimees Anna-Maja Henriksson oli enne valimisi kindlal seisukohal, et arenguabi, vastupidi, tuleb lisada. Läbirääkimiste käigus on ta nähtavasti taibanud, et kui on tahtmist loodava valitsuse vankril püsida, siis tuleb milleski ka järele anda. Teisipäeval (30.05.) leidis ta, et jah, eks midagi peab ju sealtki kärpima, kuid lisas kohe, et Soome peab kindlasti täitma endale võetud rahvusvahelisi kohustusi.
See on seni olnud roheliste lemmikargument. Otsitakse mingi Soome allkirjaga riikidevaheline leping, väänatakse omalt poolt veel paar vinti juurde ja minnakse mingi sõgedusega Eduskunna ette, et aga mis meie teha saame, lepingut tuleb järgida. Kui tõsine või tõelevastav see väide on, on enamasti juba iseasi. Esimees Henrikssoni mõnelgi seisukohal on alati olnud tugevat rohekat vastuhelki märgata.
Mikko Hautala (1972), 2016 – 2020 Soome suursaadik Moskvas, alates 2020 Soome suursaadik USA-s, on Suomen Kuvalehti värskes numbris (26.05.2023) analüüsinud suurriikide konkurentsi arenguriikide poliitilise poolehoiu saavutamisel. Arenguabist kirjutab ta: „Oleks naiivne arvata, et arengumaade poolehoidu on võimalik arenguabiga ära osta. EL on kokku arvatuna suurim arenguabi maksja maailmas, kuid vaevalt kujutleb keegi, et selle mõjuvõim arengumaade seas teistega võrreldes esikohal oleks.“
Hautala lisab, et selmet vahtida, mitu protsenti SKT-st makstav arenguabi moodustab, tuleks keskenduda võrdõiguslike vastastikuste suhete arendamisele nende riikidega, kus Soomel on oma erihuvisid.
Jussi Halla-aho on ammu tähelepanu juhtinud vajadusele tõhustada kontrolli arenguabina makstavate summade kasutuse üle, et arenguabist kohaliku korruptsiooni toiduküna ei saaks. Arenguabi käsitleva töörühma liikmena leiab ta, et kogu Soome arenguabi süsteem tuleks põhjalikult läbi vaadata. Rahasummasid tuleks vähendada, kus vähegi mõistlik, ja makseid täpsemalt suunata.
RKP esimees aga pole oma arenguabi suurendamise taotlustes üksi. Rahvaalgatuslikke, rohujuuretasandi ühinguid, mis tegelesid arengumaade abistamisega, oli juba 2012. aastal ligi 300.
Suurim arenguabi andev organisatsioon on Kiriku abi välismaale (Kirkon ulkomaanapu, asutatud 1947, iseseisva fondina tegutseb alates 1995). Kavatsused arenguabi summasid kärpida on äratanud vastuseisu Soome ev. lut. kiriku piiskoppide seas. Soome Misjoniselts toetab arenguabisse panustamist. Piiskop Teemu Laajasalo Helsingist on seisukohal, et me peame vaeseid aitama sõltumata sellest, kas meile on sellest kasu või ei. Piiskop Mari Leppänen Turust aga lisab: „Kiriku vaatenurk ei ole kunagi rahvuslik, vaid see on globaalne.“
1922 asutatud registreeritud ühing „Päästke lapsed“ („Pelastakaa lapset“ ry) on moodustatavalt valitsuselt otse nõudnud, et arenguabi tuleb jätta rahule. Ühing hüüab: „Soome ei tohi röövida oma abi maailma lastelt! Nõudke valitsuselt koos meiega: arengukoostöö summadest ei tohi teha hiiglaslikke kärpeid!“ Praegu korjab see ühing allkirju üleskutsele, mis sisaldab pisaraidpigistavaid sõnu: „Hea Petteri, kuidas teil on südant teatada 10-aastasele lapsele, et ta ei saagi enam kooli minna, vaid peab tagasi tellisetehasesse tööle minema? Armas Riikka, kuidas sa valid, kumb kahest lapsest homme enam toitu ei saa?“
Elu on näidanud, et kui pisarate pigistamiseks läheb, siis enamasti ei ole asi õige. Meenutagem värskeima näitena kasvõi üht pisaravalajat meie Riigikogu kõnetoolis.
Pauli Vahtera (1949), viljakas kirjanik, IT-spetsialist, ajakirjanik ja blogikirjutaja, hariduselt ökonoomika ja raamatupidamisala asjatundja, kes 2003 – 2007 oli Soome valitsuse infoühiskonnanõukogu püsikonsultant, on ühes blogikirjutises põhjalikult avanud lapsepäästjate ühingu tagamaid.
Selgub, et ühingu keskbüroos on tööl üle saja inimese, kohalikes osakondades mitmel pool Soome linnades kokku ligi 150. Ühingu juht on Hanna Markkula-Kivisilta, kelle maksustatav sissetulek aastal 2021 oli Iltalehti andmetel 100 000 eurot. Vahtera kirjutab: „Markkula on üks neist riigiteaduse magistreist, kellele on tarvis maksumaksja raha eest hea töökoht leida“.
Oma bilansiaruannet ühing ei avalda. Põhjusi võib ainult oletada. Vahtera on siiski välja uurinud, et tegevuseks välismaal kulutas ühing 2021. aastal 19 miljonit eurot. Igasuguste korjanduste korraldamiseks kulus samal aastal 8,4 miljonit.
Wikipediast leiab, et Soome 2023. aasta eelarvesse planeeritud arenguabi on 1 miljard 177 miljonit eurot, mis moodustab 0,42 protsenti Soome SKT-st.
Meedias ilmub aga aeg-ajalt murelikke kirjutisi toiduabijärjekordadest Soome linnade tänavail ja vaesuse pidevast lisandumisest ühiskonnas.
Põlissoomlased on ainsa erakonnana viimased paarkümmend aastat võidelnud selle eest, et seda „globaalset vaatenurka“ veidigi soomlastele kasulikus suunas nihutada. Nüüd on üle hulga aja selleks mingisugune võimalus tekkinud. Koalitsiooninõupidamisel käib vaidlus sellel teemal raginal edasi.
Petteri Orpo teatas 31. mai õhtul pressikonverentsil, et vaidlused käivad. Asja selgitama kutsutakse ka täiendavalt asjatundjaid, muuhulgas Välisministeeriumist. Põhimõte on, et arengukoostööd ei lõpetata, ka võimalike humanitaarkriiside puhuks peab jääma mingi mänguruum. Töö jätkub.
Paul Oja, Uued Uudised Soomest