01.06.2023
Pruunseedri annetuskäbid
Meie isamaad on peatselt tabamas raske kaotus: Helir-Valdor Seeder ei pretendeeri enam Isamaa esimehe kohale, ja tema osakaal avalikus ruumis võib muutuda kärbeskaallasele kohaseks. Härra Seeder on aga üks hämmastavate aforismide ammendamatu allikas, ja kui tema roll piirdub vaid Riigikogus podisemisega, kaotab peavoolumeedia kindlasti tellijaid ja sissetulekuid.
ERR-i portaal vahendas lausa mõnuga loo “Seeder: Pruunsilla ja Humala kahtlustus pole erakonnaga seotud“, illustreerides selle Isamaa praeguse esimehe tema poolt lausutud rumalusele vastava näoilmega pildiga.
Jah, kuidas saabki Isamaa olla seotud oma kahe ülitähtsa liikme, erakonna suurima rahastaja ja Tartu aselinnapea skeemide ja vempudega? No ei ole ju seotud! Kes nad üldse on, need Humal ja Pruunsild? Isamaal on valimiskampaania eest tasumata võlg 0,5 miljonit – aga kuradile rahastajad, me neid ei tunne! Sõitku seenele oma annetustega!
Selle loogika järgi tuleks kohe lõpetada ka Eesti 200 kallal võtmine Johanna-Maria Lehtme pärast, sest see naine pole isegi Eesti 200 liige.
„Jah, mõlemad inimesed on erakonna liikmed, aga küllap nad on ka mõnede teiste organisatsioonide liikmed – kes kuulub korporatsiooni Sakala, võib-olla mõned on kaitseliidu liikmed jne. Erinevate organisatsioonide liikmelisus ei tähenda, et organisatsioonid oleksid seotud antud juhtumiga,” rääkis Seeder.
Täpselt, härra Seeder, geniaalne! Nii käitus ju ka reformierakond, kaitstes fotograafi Marko Mihkelsoni, kes on veel muuhulgas ka Tallinna Rotary Klubi ja Eesti Reservohvitseride Kogu liige. Mis see reformierakonda, Rotary klubi ja ohvitseride kogu asi on, keda pildistab Mihkelson vabal ajal ja mismoodi?
+ + + + + + + +
Postimehe kultuuritoimetaja Alvar Loog avaldas täna loo „Kuidas elada (ja surra) nii, et poleks enese ees häbi?“ Ajendiks see, et Juhan Viiding oleks saanud 75.
Kommunist Nikolai Ostrovski kirjutas sovetluse kultusromaani “Kuidas karastus teras”, mida minuealised pidid koolis kohustuslikus korras lugema, ja selle teose peakangelane Pavel Kortšagin lausus seal punaste loosungiks saanud sõnad: “Elada tuleb nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.”.
Äkki oleks võinud leida Viidingu mälestamiseks mõne teise kujundi? Kasutatud sobib rohkem vanale kommunistile Siim Kallasele, aga ka A.Saagimile ja B.S.Hundile.
„Viidingust sai Brežnevi ajal Eesti ärksama noorsoo ja intelligentsi jaoks oma ajastu ja põlvkonna hääl ning südametunnistus, milleks ta on teatud mõttes jäänud tänaseni, hoolimata sellest, et enam pole ei teda ennast, Brežnevit, seda ajastut ega otsapidi ka vastavat põlvkonda,“ kirjutab Loog.
Jälle need sovetismid: „ajastu ja põlvkonna hääl ning südametunnistus“… Kas Juhan Viidingu puhul peaks ikka parafraseerima Lenini tsitaati „Partei on meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus“? Kas teisi kujundeid ja sõnastusi ei oleks võimalik kasutada? Jah, ei ole enam ei Brežnevit ega Viidingut, aga „vastav põlvkond“ siiski veel elab: kas Postimehe kultuuritoimetaja ka teab, kui palju hingitseb Eestis 75-aastaseid ja et vananemine on üks eriti meie elanikkonna iseärasusi?
Mul on tõesti kahju Juhan Viidingust, tema mälestus ei ole sellist kohtlemist ära teeninud.
„Ta oli esipoeet ja käilakuju,“ kirjutab rahvusleht Postimees. „Käilakuju“ on Eestis juba ammu halva poliitilise maiguga leierdatud sõna. Jürgen Ligi on näiteks reformierakonna käilakuju, minge metsa oma käilakujuga.
„Vaene väike somnambuul kõnnib Toompea müüril…“
+ + + + + + +
Tartu Postimees kirjutas täna hommikul liiklusprobleemidest: „Tartu linnavalitsuse otsus kehtestada juuni algusest Tartu kesklinnas Vabaduse puiesteel ja Emajõe tänaval sõidukite piirkiiruseks 30 kilomeetrit tunnis, pani kihama Tartu linnavalitsuse lehekülje sotsiaalmeedias: paljud kohalikud asusid ideed kritiseerima, teised jällegi kaitsma.“
Tõesti ajavad meie ummikutes oigavate suurimate linnade liiklus (ümber)korraldused inimesi hulluks, mida näitas ka Postimehe poolt artiklile valitud pealkiri: „Liikumispiirang südalinnas pani tartlase omavahel vaidlema“.
Kujutage ette: viimseni viidud tartlane hüppab keset teed autost välja ja hakkab omavahel vaidlema. Laob endale ette argumente, trumpab teist üle, käratab „ära kaaguta“, sõimab ekreikeks ja annab kõrvakiilugi. Asi lõppeb sellega, et tüüp läheb iseendaga karvupidi kokku ja veereb mööda muhklikku asfaltteed, kuni saabub politsei ja taseritega sanitarid.
Ei, isiku kahestumisega ei tohiks inimesel rooli asja olla.
+ + + + + + +
Ja kahetsusväärne kollase meedia käitumine tuntud inimese suhtes: delfi-kroonika avaldas loo „Staarid. Eesti sai lõpuks oma Kardashiani? Kodumaisele suunamudijale anti omaenda tõsielusari“.
Delfi kirjutab: „…televisioonis alustab uhiuus tõsieluseriaal „Üks nädal Kristinaga“, mis viib vaataja Eesti ühe tuntuima meelelahutaja Kristina Pärtelpoja igapäevaellu.“
Jah, Kardashiani ja tema ahtrit on parodeeritud ja pilgatud juba aastaid ja tuhandeid kordi. Elab sellegi korra üle.
Ülalmainitud eesti suunamudija on sama palju Kardashian kui ka „Eesti üks tuntuim meelelahutaja“. Kui Kardashian näeks teda peeglis, saaks ta kardetavasti infarkti.
Ivan Makarov