02.06.2023
Kodumaa kutsub Isamaad
Tallinna linnavolikogus eesti rahvuslaste nime pidevalt naeruvääristav ja reformierakonna ning Eesti 200 ripatsiks muutunud Isamaa oli tuliselt vastu uuele Tallinna aselinnapea kandidaadile, keda fraktsiooni liige Ülle Rajasalu nimetas lausa „nõndanimetatud Andrei Kanteks“. Oldi veendunud, et vene eesnimega kahe kooli direktor hakkab töötama vastu üleminekule eestikeelsele haridusele.
Nüüd aga sattus härra Kante rünnakule nn Russakovi kamba poolt: Eestiga kohtutes võitlev ja eurostruktuuridesse Eesti peale isegi rohkem kaebusi kirjutanud nn „vene kooli Eestis“ eestvedaja väljaanne dokole.eu ja seejärel ka Eestist väljasaadetud Kornilovi baltija.eu avaldasid kirgliku süüdistuse Leivi Šerilt, kes on Tatari ANSV-st pärit kunagine ETV venekeelsete saadete toimetuse peatoimetaja, ELKNÜ KK liige, ETA peatoimetaja, EV Ülemnõukogu esimehe pressisekretär, Estonija peatoimetaja, Riigikogu liige, Raepressi juht jne jne. Ta oli minu mäletamist mööda Tallinnas koalitsioonis Isamaa (või Isamaaliiduga, ei viitsi praegu Laari partei ajaloosõnnikus sonkida).
Seesamune Šer deklareerib oma loos „Kodurahu või sõda?“, et lahkub „kodurahu projektide komisjonist“, kuna „ei taha soodustada kodusõda“. Mõelda vaid.
Šer süüdistab ülalmainitud linnavalitsuse komisjoni esimeest Andrei Kantet selles, et too „toetas kümneid elektroonmuusika projekte, kursuseid ettevõtjatele, tervishoiuteemalisi seminare ja palju muud samas vaimus, mis suhestub kodurahuga, nagu mina katoliiklusega, keeldus subsideerimast „Kalevipoja“ eepose lastele mõeldud ümberjutustuse vene tõlkevariandi väljaandmist, keeldus ajakirja „Таллинн“ kaasfinantseerimast jne. Enamgi veel, äsjailmutatud komisjoni esimees avaldas, et seoses eestikeelsele haridusele üleminekuga pole siin midagi vaja üllitada venekeelset kirjandust laste tarvis.“
Kuna härra Šer mainis katoliiklust, siis on ilmselt kohane märkida, et ta pole tõenäoliselt vaatamata sünnikohale ei moslem ega tatarlane. Ka nende tõlkeraamatute ja venekeelse ajakirjaga, millega on seotud teatud tõlkijate ja grafomaanide igivana tsunfti merkantiilsed huvid, on lood nii, et kui koeral võetakse vägisi kont suust, koer hammustab.
„Ma õnnitlen Tallinna linnapead Mihhail Kõlvartit sellise KaKa ja tolle poliitika toetamisega,“ on Šer sarkastiline.
Ta avaldab veendumust, et selline „jalgade vahele tõmmatud saba poliitika“ tingis keskerakonna „triumfaalse läbikukkumise“ valimistel, mis sundis valijaid hääletama „pseudoerakondade ja seltside poolt nagu Koos või Eesti 200“.
Nii et ajal, kui pealinna volikogu seederlased näevad „nõndanimetatud Andrei Kantes“ sünnijärgset vene šovinisti, näevad teenekad sovetid Kantes hoopis eesti natsionalisti. Isamaa, leppige ükskord Šeri, Russakovi ja Klenskiga, kuidas Andreid edaspidi defineerida.
Tasub vist tsiteerida Leivi Šeri manifesti paatoslik-traagilist lõppu:
„Tänane avameelne natsionalism Tallinna keskerakondlik-sotsiaaldemokraatliku linnavalitsuse komisjoni istungil mind lausa vapustas. Ma ei saa enam omada sellise komisjoniga midagi ühist. Ma ei taha kodurahu asemel soodustada kodusõda! Leivi Šer, Tallinna Teenetemärgikavaler, Tallinna endine aselinnapea integratsiooni ja sotsiaaljulgeoleku alal“.
Võimas. „Kavaler“ on kõnelenud. Selliseid kavalere on Eestis „terve aiaäär täis“ (tsitaat filmist „Inimesed sõdurisinelis“). Ka Semjonov oli Tallinna „kavaler“ ja Garanža on.
+ + + + + + +
Läti sotsvõrgustikes levib kulutulena video sellest, kuidas verivärske president Egils Levits lendas Tamperesse Läti koondise ajaloolisele kohtumisele.
Levits tahtis olla rahvamees ja valis rahvuslennufirma airBaltic lennuki. Kuid mitte kõik kaasreisijad ei olnud selle üle õnnelikud: ajal, kui ta oli otsimas oma kohta, hakkas üks reisija läti keeles karjuma: „Levits, sinu koht on p..ses!“
Paljud lennukis viibinud hakkasid naerma ja väitsid, et „see oli kogu hingest öeldud!“ Levits oli kogu teekonna ajal silmnähtavalt tujust ära.
Varsti peaks Läti president abikaasaga tulema Eestisse ja kätlema Alar Karisega. Seda tahaks küll oma silmaga näha.
+ + + + + + +
Aga paistab, et Kadrioru peaametnik ongi leidnud oma koha ühiskondlikus püramiidis: ta on laste kõneisik. Alles käis ta Ukrainas lastest rääkimas, külastab juba pikemat aega Eesti lasteaedu ja kooliasutusi, loeb pisikestele presidendiraamatut, mängib Rakveres põngerjatega pinksi jne jne.
Nüüd jällegi ajaleht Pealinn teatab: „Teisipäeval toimus Roosiaias pidulik vastuvõtt tunnustusauhinna “Lastega ja lastele” võitjatele. Auhindu jagati sel aastal juba kümnendat korda. Lapse suure teo auhinna pälvis Valga Põhikooli õpilane Lisette Lee. Muutuste loojaks pärjati lastemaja teenuse ülesehitaja Anna Frank, elutööpreemia kuulub muusikapedagoog Kaari Sillamaale. President Alar Karis juhtis lastepäeva tervitussõnades tähelepanu vajadusele olla oma lähedaste jaoks olemas: „Ligiolekust ja keskendumisvõimest jääb üha rohkem puudu.“
Jah, „ligiolek“ ja „keskendusvõime“ on just need sõnad, mida lapsukesed ootavad ja mõistavad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile siin rääkida. „Lastekaitsepäeva tunnustusüritus „Lastega ja lastele“ Kadriorus presidendi lossi hoovis. Pildil on Alar Karis ja Ülle Madise“, teatab Stolitsas avaldatud pildiallkiri.
Hõõrun oma tigedaid silmi ja näen pildil jätkuvalt mitte kaht, vaid kolme inimest. Kui nüüd last inimeseks pidada. Üks paistabki seal olema laps, aga teda ei mainitagi, kuigi üritus oli ju väidetavalt just lastele mõeldud. Poisike on Karise ja Madise vahel nagu mingi nimetu krantsikene või mööbliese, mida ei tulegi mainida.
See meenutab vana nõukogude anekdooti, kui restoranis (restoranide olemasolu N.Liidus eitab T.H.Ilves – I.M.) tuleb lauakese juurde kombekas kaukaaslane ja pöördub elegantselt noorpaari tugevama poole poole: „Lubage palun kutsuda Teie võluvat, kaunist, pimestavat, õrna kaasat tantsule“. See tiraad on pikk ja naine lõpuks sekkub: „Te võiksite ikka minu käest ka küsida, kas ma soovin tantsida!“ Selle peale pöörab kutsuja pea naise poole ja käratab: „Ja sina, lirva, ole vait, kui džigiidid omavahel räägivad!“.
Mis me veel sellest nimeta eesti poisikesest räägime.
+ + + + + + +
Kui te loete Maalehte, siis ärge unustage, et tegemist on juba mõnda aega Delfi filiaaliga. Seega on maainimeste tuntud arukasse lehte kolinud ka matslikkus ja sallimatus.
Seal ilmus lugu „Hindrek Riikoja: liiklusse on tekkinud uus liik mölakaid, kes ei sõida ise ega lase ka teistel sõita“.
Korrespondent kirjutab: „Tallinna kesklinna liiklus paneb kõiki sinna sattujaid raskelt ohkama. Mis kohaga mõtlesid küll linnajuhid, kui nad planeerisid korraga ühte kohta nii palju töid ning lubasid samal ajal teistelgi veel üht-teist ette võtta?“
No mis kohaga nad mõtlesid… Ometi mitte sama kohaga, millega mõtles Riikoja ise, neid ebaviisakusi kirja pannes.
Aga autor põrutab edasi ja nimetab mölakateks linnaliinide bussijuhte, kes takistavad tema vaba kulgemist mööda linna.
Peaks siin märkima, et tuhandeid inimesi päevas närvilises liikluses turvaliselt kohale toimetavad bussijuhid saavad pidevalt sõimata ja neid isegi rünnatakse, nende töö on kurnav ja vastutusrikas. Kas ikka tasub neid veel ka ajakirjanduses solvata ja nende peale mõningate niigi riiakate kaasliiklejate ja reisijategi agressiooni suunata?
„Järsku saaks bussijuhid suvest hoolimata viisaka liiklemise koolitusele saata?“ küsib bussijuhte trükisõnas mölakateks sõimav Maalehe ajakirjanik Riikoja.
Ivan Makarov