Anti Poolamets: Liisa Pakosta ei räägi midagi uut, eurodirektiivide ülepingutatud rakendamine käib juba paarkümmend aastat

“Kahesajataja” Liisa Pakosta väidab Postimehes, et Eesti ametnikud on seadustesse pannud ebaseaduslikke lisakohustusi, mis on küll õige, kuid ka Pakosta ise on juba pikka aega liberaalseid „uusväärtusi“ ise Eesti seadusandlusesse juurutanud, sealhulgas võrdsusvolinikuna. Tema kahekeelsusest kirjutab EKRE Riigikogu saadik Anti Poolamets.

„Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Liisa Pakosta püüab värske komisjoni juhina entusiastlikult imiteerida ELAK-i nimel teatud iseseisvat tegevust. Põhimõttelisi eriarvamusi Euroopa Liidu õiguse domineerimise osas siiski ette ei tule.

Eesti huvide kaitsmise valdkonda kuulub näiteks see, kui Martin Helme 2019 aastal seisis Luksemburgis Euroala rahandusministrite kohtumisel Eesti eest ja Euroopa Stabiilsusmehhanismis vetoõigust nõudis.

Ametnike poolt euroõiguse ülepingutatud rakendamine on teada juba rohkem kui paarkümmend aastat. Seda tehti juba enne Euroopa Liiduga liitumist, kui läbirääkimistel võeti Eesti huvide kaitsmise asemel kriitikavabalt üle kogu Euroopa Liidu seadusandlus, erandeid kauplemata.

Liigse innukuse musternäide on nn rikkujast teavitamise direktiiv, mida tuntakse ka pealekaebamisseadusena. Euroopas hõljuv vasakäärmuslik poliitiline agenda surutakse kõigisse mõeldavatesse seadustesse. Nii ei muutu mitte üksnes ajakirjandus vikerkaarevärviliseks, vaid ka homoabielusid seadustav perekonnaseaduse muutmise eelnõu mõjutab rohkem kui  80 seadust. Üsna kiiresti jõutakse seejärel sooneutraalsust kogu avaliku sektori asjaajamises sisse viivate seaduste ja määrusteni. Vanem 1 ja vanem 2 hakkavad kõikjale imbuma.

Olukord meenutab okupatsiooniaega, kui kohalike kubjaste poolt lolle vene seadusi saksa täpsusega ellu viidi. Selle taga on enesekoloniseerimise protsess, mille käigus püütakse kellegi – moodsa lääniisanda, välismaise organisatsiooni, Brüsseli ametnike või ideoloogiliste komissaride soove ellu viia erilise innukusega.

Näeme näiteks, kuidas homoagendat ning teisi uusmarksistlikke moeröögatusi püütakse Euroopa Liidu raha, välissaatkondade ja meie enda riigieelarve kaudu suruda kõikjale.

Ebateaduslikule põhjale ehitatud kliimatemaatikat viiakse lausa totalitaristliku innuga kõikidesse eluvaldkondadesse. Seadused painutatakse selliseks nagu vaja. Nii ei ole Euroopa Liidul õigus maksuõigusesse sekkuda, vaid see valdkond peaks olema liikmesriikide pädevuses.“