Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Loone Ots: vaba looming ja Euroopa Prokrustese säng

-
06.06.2023
Leonardo da Vinci surematu maal „Daam hermeliiniga“ saaks ehk isegi näitusetoetust: naine ja keskkondlik element ehk kärp. Installatsiooniks võib lisada ühe rohelise puu. Autor Krakowi Czartoryski muuseumis. Märts 2023.
© Erakogu

Kreeka müüdis piinas sadistist hiiglane Prokrustes ette sattunud rändureid, surudes neid raudvoodisse. Kes sängi ära ei mahtunud, sellel raius koletis jalad maha, aga kes osutus liiga lühikeseks, sellel venitas selgroo puruks. Täpselt samamoodi raiub ja venitab Euroopa Liidu poliitkorrektsuse nõue kultuuri, hävitades kultuuri tähtsaimat omadust – vabadust luua rahvuslikku kultuuri nii, nagu looja seda õigeks peab. Korrektsus on kultuuri hinnates justkui põhiline, loomingu väärtus teisejärguline.

Üks mu briti sõber palus hiljuti, et ma tõlgiks talle eesti keelest ühe lauluteksti. Nimelt taotlevat nad oma segakoorile raha ja siis on hädavajalik näidata taotluses rahvusvahelist koostööd. Et ta oli just Eestis käinud, otsis ta rahvusvahelistumiseks mingit eesti laulu. Ainuke, mille ta leidis, oli Anti Marguste lasteviis „Rähni telegramm“.

Asi õpiti selgeks, aga britte jäi painama, et millest nad õieti laulavad. Saatsin siis neile tõlke: „Rähn see telegrammi toksib, tok-tok-tok, ärge murdke puude oksi! Hoidkem ilu, metsa elu!“

Ilus laul ja õige sõnum, eks ole? Aga põhjus, miks britid langesid tõlget lugedes täielikku vaimustusse, oli hoopis muu. Nimelt said nad nüüd küsida koori jaoks kaks korda suuremat summat, rohepöörde ja kliimateadliku repertuaarivaliku eest. Eesti lastelaul andis Händeli „Messia“ katkendile suure lisaväärtuse.

Kultuuriinimesel ongi tänapäeva Euroopas kaks valikut. Ta võib ujuda peavoolu või vastuvoolu. Peavoolu ujudes on tal võimalus saada oma loomeleegi toitmiseks igasugu hagu ja muud sütitavat, maakeeli otse öeldes: raha. Aga ka au, kiitust ja preemiaid, mis tähendavad omakorda raha. Peavool ise tähendab sellist jõge, mille kaldad on palistatud teatud teemadega. Põhiliselt on need rohepööre ja homoseksuaalide õigused. Rohe-vikerkaarelisest rohust kerkib ka massiimmigratsiooni ja multikultuursuse õiekesi. Peavoolu pehme paitus tähendab, et kultuuri looja ammutab oma loomingu kastmiseks vajalikku vett just ja ainult nende kallaste vahelt.

Kui ta on näiteks abstraktne kunstnik, on seda kerge teha. Maali pilt ja kirjuta alla „Armunud meeste suudlus“ või veel parem „Romeo ja Julio: armastav abielupaar“. Pane kümme õigesti koostatud allkirjadega pilti kokku ja taotle vahendeid näituseks. Kui ei anta, süüdista otsustajaid samasooliste vaenamises ja algata ajakirjanduses ning sotsiaalvõrgustikes nendevastane nõiajaht. Järgmises taotlusvoorus ei julge keegi sinu annet finantsidega tunnustamata jätta. Kuigi anne võib tähendada pelka poliitilist tarkust.

Taiesega, millel kujutatut võib ära tunda, on natuke raskem, sest seal tuleb mehed ja suudlus välja maalida. Aga seegi pole raketiteadus, nõuab tehnikat, kuid mitte erilist annet. Peaasi on ikka see õige voolusuund. Siis kannab vool kannab su järjekordse loomesaavutuse kaldale ja sa võid sealt rahumeeli oma korvi maasikaid täis noppida.

Vastuvoolu ujudes tahab inimene näiteks kirjutada, maalida, viisistada või filmida oma maa kultuuri, oma minevikku ja oma rahva kangelasi. Kohemaid kerkib tema ja jagatavate ressursside vahele kõrge kivikallas. Kus on side tänapäevaga? – Aga kas õhtumaade eetilised väärtused ei kehti nii minevikus kui ka nüüd? – Kehtivad küll, aga meie jagame raha meetmete ja eesmärkide järgi. Millisele meetmele teie projekt vastab? – Ma olen loomeinimene, ma tahan luua teost oma vaba tunde järgi. – Looming on vaba, muidugi, aga ehk leiate sel juhul vajalikud vahendid mujalt. Sest meil, näete, on täpsed suunad, mille alusel meie kultuuri toetame. – Paraku ei ole loomeinimesel võimalik omavahenditest kunsti eksponeerida. Pintsli, värvi ja lõuendi jaoks ehk jätkub, aga suur näitus on kulukas. – Kahju küll, teie ambitsioonid kunstivallas pole meie probleem.

Siis võid küsida nagu Joosep Toots: aga mida ma pean siis tegema, et teilt üldse laenu saada? Vastus on lihtne nagu ükskordüks: loe läbi taotlusvooru prioriteedid ja kohanda oma loometung ettekirjutatud sängi. Lisa näidendisse homotegelane – plusspunkt. Kirjuta projekti, kuidas sinu kantaat edendab võitlust kliimamuutustega – plusspunkt. Ja nii edasi.

Tean entusiasti, kes on hea mitu aastat taotlenud loomeprojekti raha Euroopa väga mahukatest küllusesarvedest. Ta on võtnud südameasjaks jutustada Eesti rahvast tugevalt mõjutanud sündmusest – 1944. aasta suurpõgenemisest. Ja kohanud oma teel ainult tõkkeid. Lõhekala visadusega on ta end nendest tõketest vastuvoolu üles heitnud. Aga et tema projekt räägib eestlastest, mitte suurest rahvastest, et seal ei ole sooprobleeme ja keskkonnaküsimusi, siis on tal olnud vähe lootust. Kui ta rõhutab, et tegelikult olid ka eestlased Rootsi ja mujale sattudes immigrandid, et nemadki pidid kohanema, et keegi ei õpetanud neile kohalikku keelt ega muretsenud riigi tasandil eestlaste kommete või kultuuri säilimise pärast, mitte nagu nüüd, ühesõnaga, et väliseestluse kujunemise lugu on ajaloolise mälu seisukohast tähtis kogu Euroopale ja meie põgenike probleemid praeguse aja probleemidega vägagi sarnased, ei paku see otsustajatele pinget, sest teate, need eestlased ei olnud ikkagi vaesed kaugetest maadest pärit mugavuspagulased, nemad olid lihtsalt mingid sõjapõgenikud.

Meie Eesti võimud andsid lõpuks 20 inimest hõlmavale, seminari ja aruteludega rikastatud projektile tervelt 400 eurot. Võtke ja ärge öelge, et pole saanud!

Täitsin hiljuti üht Euroopa Liidu rahastusvõimaluse taotlust. See oli vägev. Lahtrite kaupa küsimusi, kus tuli täpselt ära näidata, mitu naist, mitu meest ja mitu määratlemata sooga isikut projekti läbi viib. Ja mitu meest, naist ning neidsamuseid isikuid tuleb eeldatavalt publikuks. Viimane oli eriti andekas küsimus. Kes läheb saali uksele uurima, kas siseneja on mees, naine või keegi kolmas? Kas ta peab seda otsesõnu küsima? Kas see ei ole omakorda ahistamine? Aga igal juhul, kui projektis osalejate puhul nõutakse võrdselt meeste ja naiste kaasamist, ei ole Eesti Rahvusmeekooril vähimatki šanssi. Väiksema koori puhul kirjutaks veel kuidagi, et kaasa sõidavad kuus särgitriikijat ja kolm naissoost kontsertmeistrit, aga ikkagi ei saa 50-50 nõuet klappima.

Hullumeelseks kasvanud soovõrdsuse nõue tingib siis pettuse. Arvud võetakse lambist – kes saab neid kontrollida? Vale ja silmakirjalikus kasvab. Sest raha on tarvis hea asja, eesti kõrgkultuuri loomise nimel. Niisuguse kultuuri, mis end paraku väikeriigis ise ära ei toida. Sellise kultuuri eest peab hoolitsema riik ja tegema seda ausalt. See tähendab, et lähtuda tuleks ainult projektitaotluse kunsti- ja kultuuriväärtusest. Mitte anda punkte selle eest, kui palju on laval kesksoolisi või kas on kaasatud välismaa partnereid. Mul on väljaspool Eestit palju teatriinimestest sõpru, kellest igaüks lubab oma nime kilbiks tarvitada, ma ei ole kindlasti ainus, kes seda Potjomkini küla ehitab – kuidas taotluse nõuete koostajad sellest aru ei saa?

Nõukogude Liidus, kuhu me keegi tagasi ei ihka, oli täpselt määratud, kuidas ja mis teemadel tohib kultuur sündida. Ja sündisidki „vaimustavad“ Stalini preemia laureaatide romaanid, mille pealkirjad räägivad ise endi eest: „Teras ja šlakk“, „Autojuhid“ ja nii edasi. Neil tekstidel pole praegu vähimatki väärtust. Kui palju jääb igavikku alles piinlikult poliitkorrektsest eurokultuurist? Kahtlen, kas üldse midagi. Aga Rudolf Tobiase, Eduard Tubina või Arvo Pärdi muusika, Eduard Wiiralti graafika, Marie Underi ja Betti Alveri luule jäävad alles ja kõnetavad Euroopat igavesti. Sest need on loodud vabast loomejõust, Kristjan Jaak Petersoni sõnutsi „lauluallikast“, mitte eurokäsu porimaiku lombikese veest. Ujugem vastuvoolu, armsad loojad! Küll rahvas otsustab, kelle teoses räägib tõeline talent.

Heraklest, kes müüdi järgi Prokrustese viimaks maha lõi, on meil igatahes hädasti vaja. Sest peagi võib meie – ja Euroopa – tõelise kultuuri jaoks olla hilja.

Loone Ots