06.06.2023
Jaak Valge rahvastikuprogrammi esitlusel.
Esmaspäeval toimus Riigikogus EKRE esitatud välismaalaste seaduse ja kõrgharidusseaduse muutmise seaduse eelnõu (3 SE) esimene lugemine, millel ettekannet teinud Jaak Valge tõi kuulajate ette väga värvika ja üksikasjaliku pildi hetkeseisust, mis on eestlusele väga kehv. Ja mõistagi lükkasid vasakliberaalse, massimigratsiooni soodustava koalitsiooni saadikud eelnõu menetlusest välja, et nad saaksid rahvusriigi hävitada ja Eesti võõraid täis lasta.
Jaak Valge: “Ma ju tegelikult tean väga hästi, et ükspuha kui veenva kõne ma siin praegu pean, ega see eelnõu saatust ei mõjuta. See debatt siin ei muuda mitte midagi. Tegelikult on nii, et parlamentarismiga siin saalis enam mitte mingit pistmist ei ole. Valitsuskoalitsioon on oma otsuse teinud, sisusse süvenemata, tõenäoliselt isegi mitte selle eelnõu kohta eraldi, vaid kõikide opositsiooni eelnõude kohta. Piisab lihtsalt sellest, kui see on opositsiooni eelnõu. Aga ma ikkagi räägin, kas või sellepärast, et need saadikud, kes selle eelnõu välja hääletavad või siis komisjoni maha matavad, ei saaks pärast öelda, et nad ei tea, missugune meie olukord on. Võib-olla hiljem on pisut häbi selle üle, kui on meie rahvusriigi lõhkumisele kaasa aidata.
Hakkangi nüüd taustast pihta. 16. mail esitas Statistikaamet värsked rändeandmed ja nendele ma edaspidi 2022. aasta osas tuginen ka. Nende andmete arvestus toimub residentsuse indeksi alusel. Sellisel puhul loetakse isik Eesti elanikuks, kui tema tegevusest fikseeritakse erinevates Eesti registrites piisav hulk piisava kaaluga elumärke, näiteks isiku töötamine, töötuks registreerimine, sotsiaaltoetuste saamine ja nii edasi ja nii edasi.
Ja nüüd vaatan natukene kaugemale tausta. Nimelt, 2017. aasta oli see aasta, mil lõdvendati sisserändepiiranguid ja edasi viie aasta kestel, kuni 2021. aastani, sai Eestis rände teel uueks elanikuks Statistikaameti andmetel 89,1 tuhat uut inimest. Neist 36 000 olid Eesti kodakondsusega, see tähendab Eestisse tagasirändajad. Jääb 52,5 tuhat ehk üle poole Tartu linna jagu uusi inimesi, kellele tuli hakata keelt õpetama, lõimima ja nii edasi ja nii edasi. Samal ajal toimus ka väljaränne ja lahkus 60,5 tuhat inimest ja üldine migratsioonisaldo oli meil 28,5 tuhat. Ja kui me arvestame sealt Eesti kodakondsusega isikud välja, sellest migratsiooni saldost, siis jääb 27 000. Ja kui Euroopa Liidu kodanikud ka välja, siis 21,2 tuhat. Nüüd, need üle 20 tuhande, viie aasta vältel, kes meile lisandusid, need inimesed on enamjaolt idaslaavi kultuuriruumi riikidest ja Aasiast-Aafrikast. On selge, et esiteks nende uute inimeste saabumise hulk – praegu ma rääkisin rändesaldot, aga saabujad –, et üle 50 000 uue inimese ja ka see migratsioonisaldo, kokku 27 000, ei ole Eesti rahvusriigi seisukohalt kuigivõrd jätkusuutlikud. Ja et asja veel näitlikustada, siis toon suurusjärkudest näite.
Nimelt, 2021. aastal pälvis pärast riigieksamit gümnaasiumi ja põhikooli lõpetajatest eesti keele oskuse B1 taseme 1936 isikut. Lisaks sooritas tasemeeksami veel 1109 täiskasvanut. Kokku õppis eesti keele ära ja tegi eksami umbes 3000 inimest. Noh, võiks optimistlikult arvata, et mõni sai eesti keele ka niisama selgeks, paneme siis veel 1000 juurde. Kindlasti osa unustas ka ära, aga jääb siis 4000. Aga samal, 2021. aastal tuli meile sisse 19 500 mitte Eesti kodakondsusega isikut. Ja on üliraske uskuda, et kuigi palju neist enne eesti keelt oskas. Oletagem, et 10%. Ikkagi tuli meile neli kuni viis korda rohkem inimesi sisse, kui me nendele eesti keele selgeks suutsime õpetada. Rääkimata lõimimisest. Eesti keele selgeks õpetamine on üks asi, lõimimine on hoopis-hoopis keerulisem ja pikem protsess. Aga selle asemel 2022. aasta mais lõdvendas valitsus sisserändereegleid veelgi.
Ja veel toon ühe sellise suurusjärkude näite, et nimelt 1980. aastate keskmine aasta sisseränne oli sama suur kui 2021. aastal. Rändesaldo oli isegi natukene väiksem. Ja siis nimetasime me seda massiimmigratsiooniks ja võitlesime selle vastu kõikide vahenditega.
Nii, nüüd siis meie olukord oli ülikeeruline juba enne 2022. aastat ja mitmel põhjusel. Me teame, et meil on erakordselt suur, Euroopa üks suurimaid välispäritolu rahvastiku osakaal, see koosneb peamiselt idaslaavlastest. Teatavasti on meil väga suur lõimumisprobleemi, mille puhul ei tasu ennast eksitada lasta nendest reibastest loosungitest. Lõimumine ei ole meil tegelikult hästi läinud ja ega ei saagi hästi minna, kui see osakaal on nii kõrge. Me ei ole suutnud välispäritolu rahvastikule aastakümnete vältel tegelikult eesti keelt selgeks õpetada. Sotsiaalsetelt parameetritelt erineb Kirde-Eestisse ja Tallinna koondunud peamiselt vene emakeelega rahvastik põlisrahvastikust tugevasti nii töötuse määra, kriminogeensuse kui ka kangete narkootikumide tarvitamise ja nii edasi poolest.
Ärme teeme endale illusioon. Ega meil ei ole poliitiliselt ka õnnestunud meie välispäritolu rahvastikku lõimida. Näiteks eelmisel aastal toimus üheksas Ida-Euroopa riigis mõttekoja GLOBSEC küsitlus. Ja selle kohaselt hindas Vladimir Putinit negatiivselt vaid 68% Eesti elanikest. Ja see näitaja on veel kõrgem või veel halvem Bulgaarias. Ja massiimmigratsiooni jätkumise korral muutuvad kõik meie lõimumisalased jõupingutused mõttetuteks.
Immigratsioon on ilma kahtluseta kahjulik ka majanduslikult. Odava tööjõu kättesaadavus ei soodusta uuendusi ega tööviljakuse tõusu ja meie tööviljakus on neli viiendikku Euroopa Liidu keskmisest. See tähendab, et kui me suudaksime oma keskmise tööviljakuse kasvatada Euroopa Liidu keskmiseks – mitte üle keskmise, vaid ainult keskmiseks –, siis see toimub majanduse kiiremale uuendamisel. Siis me saaksime justkui juurde 150 000 uut töötajat. 150 000.
Iga tööealisena siia püsivalt saabuv immigrant tarvitab ka sotsiaalteenuseid. Temaga koos tulevad mittetöötavad pereliikmed. Järk-järgult just see pereränne muutubki domineerivaks. Näiteks eelmisel aastal said esmase tähtajalise elamisloa 2900 pere juurde tulijat ja 2500 tööle tulijat. Lisaks oli 550 õppima tulijat. Noh, ajutine kaitse siia, seda ma ei arvesta. Ja see arvestus ei ole mitte residentsuse indeksi alusel, vaid nende esmaste elamislubade alusel. Nii.
Aga isegi kui tullakse siia tööle, siis kunagi saab immigrant vanaks ja talle tuleb maksta pensioni. Idaslaavi kultuuriruumi maades on sündimus madalam kui Eestis ja see sündimuskäitumise muster on toodud ka Eestisse, seega siis lõppkokkuvõttes immigratsiooni soodustamine toimub meie laste tuleviku arvel. Rääkimata sellest, et immigratsioon, massiimmigratsioon on julgeolekupoliitiliselt ohtlik. Et ei tasu jälle arvata seda, või mulle tundub, et see on isegi naeruväärne uskuda seda, et niisuguse massiimmigratsiooni mahu juures suudetakse kõiki tulijaid kontrollida.
Mis siis eelmisel aastal juhtus? Siis algas Ukraina rändelaine. Eelmisel aastal sai Eesti elanikuks 49,4 tuhat uut inimest, jälle residentsuse indeksi alusel. Siia ei kvalifitseeru, ütleme, ajutine kaitse või rahvusvaheline kaitse iseenesest, rääkimata sellest, et üle Eesti piiri tulijad.
Nüüd aga, isegi see 50 000 uut inimest aastast võib pretendeerida seal vähemalt 2022. aastal maailmarekordile. Nimelt suhtena kogu rahvastiku. Kui näiteks Saksamaale oleks tulnud samas suhtes välispäritolu rahvastikku, siis oleks see tähendanud seal kolm miljonit. Tuletame meelde, et see Merkeli avatud uste poliitika tõi Saksamaale ühe miljoni juurde ja see põhjustas sealse poliitilise maavärina.
Nüüd, lisaks saavutas Reformierakonna juhitud valitsus 2022. aastal ka kõigi aegade Eesti rekordi. See tähendab absoluutarvudes. Tõsi, nendest 49 000-st, eks ole, oli 5000 eestlastest tagasirändajad, aga mitte-eestlasi oli kokku 45 000 ehk kolme Maardu linna jagu. Ja teadaolevalt, ega meil kõige täpsemad need rändeandmed soveedi ajast ei ole, aga nii palju, kui meil on, teadaolevalt oli kõige suurem migratsioonimaht perioodil 1956–1960 ja siis saabus Eestisse keskmiselt 23,8 tuhat uut elanikku aastas. Nii et eelmisel aastal see oli absoluutne rekord.
Nii, ja peaaegu 10 000 inimest rändas eelmisel aastal välja. Seega oli 2022. aasta rändesaldo 39,8 tuhat isikut, sellest põhiosa, 32,6 tuhat moodustasid Ukraina kodakondsusega, siis seejärel Eesti kodakondsusega, 1,6 tuhat – räägin saldost – teiste Euroopa Liidu kodakondsusega 1,4 tuhat, Venemaa kodakondsusega 1,3 ja seejärel siis paljude Aasia-Aafrika riikide kodakondsusega isikud kokku 2,8 tuhat. Ja see rändesaldo on samamoodi Eesti kõigi aegade rekord.
Nüüd omaette väga terav küsimus on muidugi mobilisatsiooniealised Ukraina mehed, kellele Ukraina president kehtestas juba Venemaa agressiooni alguses, keelas riigist lahkuda. Ja Ukrainast ongi kinni peetud praeguseni ligi 16 000 riigipiiri ületamise rikkujat. Meil aga oli 2022. aasta lõpus ajutise kaitse saanud ligi 7000 Ukraina 18–60-aastast meest. Ja nüüd 31. märtsil juba 8625. Ja nende hulk ajutise rahvusvahelise kaitse saanute hulgas, nende proportsioon kasvab. Nii et mai lõpus on nüüd Ukraina parlament ja valitsus algatanud eelnõu, millega on kehtestatud või kehtestatakse vastutus Ukrainast ebaseaduslikult lahkunud meestele. Tsiteerin Ukraina siseministrit Igor Klõmenkot, ta ütleb niimoodi, et riik teeb sõja lõppedes kõik, et igale kodanikule meenutada, mida ta sõja ajal tegi. Pean silmas neid, kes ebaseaduslikud piiri ületasid.
Aga Eestis on meil praegu niisiis Ukraina mobilisatsiooniealisi mehi kokku umbes kahe rügemendi jagu ja kui nii edasi läheb, siis saame diviisi kokku. Ja tundub, et peale sõja lõppu neil Ukrainasse tagasiteed enam ei ole.
Selle eelnõuga Ukrainast tulijaid ei reguleerita, aga ilmselgelt ka põgenikepoliitikaga ei ole niimoodi võimalik jätkata. Loomulikult tuleb põgenikke vastu võtta, aidata, ja nimelt neid, kes põgenevad sõja jalust. Eriti tuleks aidata Ukrainas võitlevate rindemeeste perekondi. Aga selleks tuleks ikkagi desertöörid ja niisama rändajad eristada nendest, kes tõesti abi vajavad. Praegu on Venemaal veel registreeritud 2,9 miljonit Ukraina põgenikku. Me ei saa arvata, et me peaksime kõikidel soovijatel üle Vene piiri Eestisse lubama tulla. Aga see selleks.
Praegu, käesoleva eelnõu kontekstis on see kõige olulisem, et Eesti on vabast tööjõust üleküllastunud. On üleküllastunud vabast tööjõust, vabast odavast tööjõust. Nii. Ja nüüd läheme konkreetselt eelnõu sätete juurde. Eelnõuga muudetakse kõigepealt välismaalaste seaduse § 106 lõiget 15 ja piiratakse lühiajalist töötamist hooajatöötajatena Eestis keskmiselt 270 päevalt, mis on senini, 183-le päevale aastase järjestikuse aja jooksul. Nimelt, öelge mulle, mis hooaeg see on, mis kestab suurema osa aastast. Mina ei tea sellist hooaega. Aga miks see niimoodi Eestis on kehtestatud? Sellepärast, et hooajatöötajatele keskmise palganõuet ei ole, üleüldse ei ole. Nendele võib nii madalat palka maksta, kui tahetakse maksta. Aga seda odavtööjõudu meil peaks olema praegu küll ja küll.
Edasi, eelnõuga muudetakse ka välismaalaste seaduse § 107 lõiget 1 ja välismaalaste seaduse § 178 lõikes 1 sätestatud nõutava töötasu suuruse nõudeid, seda nii lühiajalisetele töötajatele kui ka neile, kellele antakse elamisluba töötamise alusel. Lühiajalisi töötajaid registreeriti eelmisel aastal 24,4 tuhat. Need ei lähe sinna residentsuse indeksi sisse. Peaaegu pooled on Ukrainast, aga ülejäänud Usbekistanist, Venemaalt, Moldovast ja paljudest teistest riikidest. Esmaseid elamislubasid anti 2500, nagu ennist märkisin.
Nüüd, muudatus … Selle eelnõu eelnõu põhjuseks on see, et tuleks lubada riiki ainult kvalifitseeritud tööjõudu või mingil moel kvalifitseeritud, sest muu tööjõu lubamine ei soodusta innovatsiooni, tekitab lõimumisprobleeme ja pealegi on odav tööjõudu nii ehk naa kogu riik täis. Ja edasi, selle eelnõuga tühistatakse rida erisusi, näiteks iduettevõtete töötajate kohta, IKT-ettevõtetele ja ka kasvuettevõtete erisustele. Ka nende töötajad on olemas ja 1,5 keskmise brutopalgaga on neid ka võimalik veel sisse tuua. Nendel erisustel ei ole enam mõtet praeguses olukorras, kaugeltki mitte.
Eelnõuga täiendatakse ka kõrgharidusseaduse § 16, selle ettepaneku kohaselt tuleb õppekulude hüvitamist nõuda kõigilt välisüliõpilastelt, välja arvatud Euroopa Liidu omadelt, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi Šveitsi ja ka OECD liikmesriigi kodanikelt. Nendelt, kes õpivad kõrgharidustaseme esimese või teise astme õppes ja välja arvatud juhul, kui õppekava õppekeel on eesti keel. Kui on eesti keel, siis ei tule nõuda õppetasu. Või ka siis, kui õpitakse kõrgkoolidevaheliste vahetuslepingute, Välisministeeriumi stipendiaatidena või rahvusvaheliste lepingute alusel, nii et erandeid on küll ja küll. Senine praktika õppima tulnutega demonstreerib seda, et, et need õpingud lõpetanud suuremalt jaolt Eestisse ei jää. Umbes poole ümber. Neid viimaste aastate numbreid ma ei tea. Ma ei teagi, kas neid on tehtud, aga kusagil poole neid on. Ja see on ka erinev arvestus. Juhul kui arvestatakse tööampse, tuleb rohkem välja, kui täistööajaga töötamist, siis vähem. Kui Eestisse nad jäävad, siis on neil raske erialast tööd saada, kui nad eesti keelt ei oska. Ja muide, Kutsekoja värske analüüsi kohaselt on veerand Eestis töötavatest koristajatest kõrgharidusega.
Ja nüüd katsume selle eelnõuga vältida seda olukorda, millal Eestisse tulevate välistudengite peamiseks motiiviks ei ole mitte õpingud, vaid Euroopa Liitu elama asumine. Ja muide, alates 14. septembrist 2022 on Ukrainas tühistatud välismaale reisimise luba välisülikoolides õppivatele Ukraina meesüliõpilastele. Loomulikult olid need muudatused vajalikud ka varem, aga praegu eriti, kui me oleme püstitanud väga mitu maailmarekordit ja ka Eesti rekordit. Ja kui nende tulnute hulgast ei ole võimalik leida tööjõudu, siis pole ju seda tööjõudu üleüldse võimalik leida. Alles jääb kindlasti ka kvalifitseeritud tööjõu sissetoomise vajadus. Nii et see on meie riigi seisukohalt vajalik ja see eelnõu on üks osa meie rahvusriigi kaitsmise ja edendamise poliitikast.”