06.06.2023
EKRE saadikud Kert Kingo, Martin Helme ja Kalle Grünthal Riigikogu saalis.
Esmaspäeval oli Riigikogu ees õiguskantsler Ülle Madise, vastamaks EKRE arupärimisele e-valimiste ja sellega seonduva õigusselgusetuse kohta. Saadik Kert Kingo vaatles oma kõnes e-valimisi ID-kaardi kasutamise taustal.
“Ma räägin natuke teisest aspektist e‑valimiste puhul. Laias laastus saab e‑valimisi siis jagada kolme etappi. Esimene etapp on see, kui valija või täpsemalt öeldes ID‑kaart logitakse süsteemi sisse, et oma hääl anda. Teise etapina ma nimetaksin seda protsessi, kus see hääl liigub ja teda lahutatakse nimest ehk isiksustamisest, ja kolmas etapp on laias laastus see, kus loetakse need hääled kokku.
Kui usaldusväärne saab olla kogu protsess, kui juba esimeses etapis on probleemid. Me võime seda keskmist etappi timmida, ükskõik kui palju. Ministrina olles tegin töörühma, seda timmiti, sätiti, aga kõige olulisem probleem jäeti lahendamata. Ja sellest probleemist on siin küsimuste vooru ajal on olnud juttu. Probleem on selles, et meil ei ole kindlustunnet, et see, kelle nimeline ID‑kaart on sisse logitud, kelle nimelise ID‑kaardiga hääletatakse, et see on seesama isik, kes seda teeb. Seda veendumust meil ei ole ja seda ei soovita kontrollida.
19. mail sellel aastal ilmus Eesti Ekspressis üks lugu, kus oli üks lõik selline: “Ühe pikema isikliku reisi ajaks jättis Arras Lehtme kätte isegi oma ID‑kaardi ja PIN‑koodid, et levist väljas oleku ajal ei peaks kiired paberid allkirjata jääma.” Arras on endine Reformierakonna kampaaniajuht ja Reformierakonna praegune liige Annika Arras ja Lehtme on Johanna-Maria Lehtme. Mida see meile ütleb? Et ka sellised, ütleme, suurekaliibrilised ettevõtjad annavad oma ID‑kaarti teiste kätte koos PIN‑koodidega kasutada. See ei ole ainult, ütleme, lihtrahva probleem, vaid seda igapäevaselt tehakse. Ja seda me saime lugeda.
Tankistide teema ehk need isikud, kes kasutavad, annavad oma ID‑kaardi kellegi kasutusse, kes saavad selle ID‑kaardiga toiminguid teha. Tankistide teema on väga pikka aega, on suureks probleemiks olnud. Kasutatakse neid tankiste ettevõtete juhatustes, kus nad teevad ettevõtete nimel toiminguid, tekitavad maksuvõlgasid, teostatakse nendega veebioste, sõlmitakse veebis lepinguid. Tankistide tippaeg oli aastad 2009–2010, kui tuli kiirlaenufirmadesse buumiaeg, kus olid selle probleemiga uputatud nii politsei, prokuratuur, maksuamet kui kohtud, kõik pidid sellega tegelema, kus ühe isiku, ühe juhtumi raames siis, võõra isiku ID‑kaardiga võeti kohustusi sellele isikule. Ja see oli väga-väga suur probleem.
Ja vaatamata sellele mitte keegi ei soovinud seda probleemi lahendada. See tähendab seda, et see probleem on päriselt olnud, et kasutatakse teise ID‑kaarti. Ja seda jätkatakse. Silm pigistatakse endiselt kinni. Topeltmoraal on meil riigis, sest endiselt on meil samal ajal selline asi, et Sotsiaalkindlustusamet nõuab isikult, kes saab Eestis pensioni, aga elab välisriigis, nõuab oma elusoleku tõendamist ja nõuab selliselt, et isik peab istuma Skype’is, hoiab ID‑kaarti oma näo kõrval ja näitab, et vot mina olen seesama isik, vaadake siit kõrvalt. Vastasel juhul riik ei maksa talle pensioni. Sama analoogne asi on notaris. Kui tahetakse tehingut teha ja inimene ei saa kohale tulla, tahab kuskilt eemalt selles osaleda, peab tõendama, et tema on seesama isik, kelle ID‑kaardi või kelle dokumendiga tahetakse toiminguid teha. Ei usalda keegi ju ainult ID‑kaarti.
Kuidas saab niimoodi olla, et osades instantsides, kui riik peab näiteks mingit raha maksma või mingeid tehinguid tehakse, siis me ei usalda seda. Aga selles kõige olulisemas protsessis, kus valitakse siis meie riigi esindajaid parlamenti, kus valitakse omavalitsusjuhte, siis me peame lähtuma usaldusest. Samal ajal kui me isegi ei tea, kes on need hääletajad, kas ikka seesama esimene hääletas, isik hääletas. See on regulaarne.
Ma olen ise menetlenud kriminaalasju omal ajal, kus oli tegemist ettevõtte tankistiga, kus jälitustoimingu käigus sai välja võetud IP‑aadressid, kust olid allkirjad tehtud. Ühe isiku käes oli 13 erineva isiku ID‑kaardid, millega ta siis majandas kuut erinevat firmat ja muudkui aga allkirjastas nende poolt neid toiminguid. Ja need kaardid ta sai kätte niimoodi, et 200 eurot ja inimene, kes tihti olid asotsiaalse eluviisiga, nad olid nõus, neil ei olnud endal seda vaja. 200 eurot, ta sai ID‑kaardi koos PIN‑koodidega. Ja meil ei ole tänapäeva selle eest, et annad oma ID‑kaardi kasutada, mingit karistust. Karistus võib järgneda siis, kui selle kaardiga on kuritegu toime pandud. Aga ainuüksi see, et mina annan sinu kätte, valimiste puhul see ei tule väljagi, inimene ei pruugigi teada, sest ta ei käigi tavaliselt valimas, ta annab ID‑kaardi ja tema puhul hääletatakse. Ja seda me ei saa kuskilt teada. Seda ei olegi võimalik teada saada, sest jäljed peidetakse, neid andmeid ei väljastata, ei anta tutvumiseks, mitte midagi ei säilitata. See asi kõik eksisteerib edasi.
Ja selle kohta mina julgen küll väita, et aga neid ei saa usaldada. Kui juba kõige esimeses etapis on võimalik riiki petta, on võimalik teise isikuna esineda ja väljendada mitte selle isiku tahet, kelle nimel see ID‑kaart on väljastatud, vaid oma isiklikku sümpaatiat, siis ei saa see asi olla usaldusväärne, ükskõik kuidas me ka ei ürita endale kinnitada, et see on usaldusväärne, ta ei ole. Ja ma leian, et riigis peaksid kõik asutused täpselt ühe standardi järgi olema. Nagu ma eelnevalt mainisin, ei saa olla niimoodi, et Sotsiaalkindlustusamet ei usalda ainult ID‑kaarti, notarid ei usalda ainult ID‑kaarti, aga valimised, nemad otsustavad usaldada. Midagi on ju siin valesti, ei ole ju loogiline.”