Alver Aria: religioonile toetuv demokraatia suurendaks sotsiaalse rahu ja sidususe tõenäosust

Meedia kajastab diskussiooni abielu mõiste üle, milles aktiivselt osalevad ka EKRE poliitikud. EKRE seisukohti väljendaks kõige paremini mõiste „religioosne demokraatia“, mida senistes vaidlustes pole kasutatud. Religioosne demokraatia tähistab sotsiaalteadustes valitsemisvormi, kus religioossed hoiakud suuremal või vähemal määral mõjustavad ilmalikke seadusi. Küsimus on, kas religioossed tõekspidamised mõjuvad tänapäevases sekulaarses riigis demokraatiale hästi või halvasti?

Uuringud näitavad, et religioossus mõjutab demokraatias inimesi järgmiselt.

Esiteks – kuidas tekib heaolutunne ning millised eesmärgid seatakse heaolutunde tekkimiseks. Kapitalism seostub heaolu materiaalsete väärtuste kasvuga ehk „kindlate käte juhtimisel eestlased pole kunagi nii hästi elanud kui praegu“. Valimistel domineerivad materiaalseid hüvesid lubavad loosungid – hoolimata, et ressursside nappuse tõttu pole lubadusi võimalik ellu viia. Võidab partei, kes lubab rohkem vara teiste kodanike arvelt („ümberjagamine“) ning seda hoolimata ühiskonnas räägitavast loodushoiust.

Religioonid pakuvad võimalust seostada heaolu mittevaraliste eesmärkidega ning mõistlik kasinus võib olla ühiskondlik ja religioosne hüve. Valija staatus ei pea sõltuma talle riigi poolt antavatest üha suurematest rahalistest toetustest, vaid kokku tõmbuv tarbimine on sotsiaalseks eeskujuks. Kirikud ja EKRE võiks juhtida arutelu tarbimise piiridest ja eetikast, hõlmates ka hinnanguid Eestis rikkuse tekkimise ajaloole ja tulevikule. Näiteks – mida õige tähendab „finantsvabadus“, s.t. tahe loobuda tööst ja hakata elatuma teistelt inimestelt laekuvatest vahenditest? Mida tähendab aus töö ja „kas lollidelt ja vähem osavatelt tulebki raha ära võtta“? Mida annab inimesele kui isiksusele töö ja kuna töö muutub inimese jaoks orjatööks? Demokraatia peaks sisaldama ühiskonna õiglast hinnangut tööle ja õiglast tasustamist, mitte „igaüks päästab end nii, nagu oskab“.

Teiseks – religioon pakub inimestele vaimset toetuspunkti. Käesolevate valimiste üks põhiteemasid oli SALK andmetel inimeste, eriti noorte vaimne tervis. Religioossed institutsioonid pakuvad sotsiaalset järjepidevust ja kuuluvust. Religioossete tõekspidamiste levitamine on omalaadne vaimset tervist turgutav sotsiaalne osalus. Inimesed saavad endale sotsiaalse rolli, kusjuures see sotsiaalne roll ei põhine isiklikel kirgedel, vaid kõrgema vaimse jõuga seostumises. Kas see subjektiivne taju on õige, kas jumal on üldse tunnetatav, kas me teame, mida jumal meid ootab – see on eriküsimus.

Kui riik saab kiriklike institutsioonidega hästi läbi, siis tajub inimene sotsiaalse rolli kaudu seost riigiga. Sideme tekkimisele aitavad kaasa põhimõtted „kõik on jumala lapsed, kedagi ei hüljata“, „kogukonda on vajalik teenida ning ohverdus kogukonna heaks on jumalale meelepärane“, „sõnad ja teod peavad langema kokku“, „inimene peab püüdlema saamaks paremaks ja valima hea ning kurja vahel“, „inimene peab võitlema oma patuste ihadega“. Vaimne toetuspunkt ei saa eksiteerida ilma oma tegude eetilise kaalumiseta ehk võrdlemiseta kõrgeima eetilise standardi – jumalaga.

Kolmandaks – tõeline religioossus nõuab „teiste olendite kahjustamise vältimist“. Demokraatia kui valitsemisvorm on parem, kui osaleja püüab vältida teiste kahjustamist. Teema hõlmaks arutelu „vähemuste kahjustamisest“ versus „enamuse kahjustamine“. Kahjustamise vältimine eeldab situatsiooni õiget hindamist ja õigete otsuste langetamist. Kui valijale antakse poliitikute poolt ebaõiget (või lausa eksitavat) või puudulikku teavet, siis teeb valija ebaõigeid, teda kahjustavaid, ebaeetilisi, ainult materiaalseid väärtusi hindavaid ning nõrku ja väeteid vaenavaid otsustusi.

Tegemist on asümmeetrilise informatsiooni probleemiga juhtimisteadustes ning ka juuras. Eesti poliitik sarnaneb kuradile, kes kihutab inimest kõige madalamatele tungidele. Õigusteaduses tähendab tehingus olulistest asjadest teadlik mitterääkimine teenuse või asja mittekvaliteetsust ja tehingute tühistamist ja kahju hüvitamist. Seejuures tuleks eristada poliitikute poliitilist kompromissi olukorrast, kus „mind ei valitaks, kui ma räägiks ühest või teisest asjast“. Poliitilise kompromissi puhul peaksime küsima, kus on „tehingu eetiline vastupanupunkt“ ja „kas tõde situatsiooni õige lahendamise kohta saab olla kompromiss või tuleb valida õige ja vale käitumise vahel“?  Kahjustamise vältimine tähendab osaliste informatsioonilist võrdsust ning poliitikute ja kodanike (ja poliitikute) eetilisi standardeid. Võib-olla võiks arutleda ratsionaalse käitumise otstarbekuse üle („mida üldse tähendab ratsionaalsus poliitikas ja kas poliitik üldse teab, mis on ratsionaalne ehk kui palju on poliitikud üldse valmis valitsemiseks“) ja püüelda eetilise („poliitiline versus jumalik eetika“) käitumise poole.

Kas igasuguste reklaamibüroode jne. soovitused ikka vastavad jumalikule standardile või oma vassimisega sarnanevad kuradi nõuannetele. Seejuures vaata Piiblist, kuidas kurat kiusas kõrbes Jeesust, lubades maailma au ja varandust ning kuidas reklaamibürood ja igasugused SALG-ad lubavad valmisvõitu. Parteidesse kuuluvad kristlased võiksid kuulutada, et „Tõde“ on jumalik hüve, mis kuulub kõigile riigi kodanikele, mitte väljavalitutele. „Tõde“ ei ole tahtlusega osaliselt väljendatav, küll võib olla piiratult tunnetatav („aga miks Sa annad järele võimuahnusele, kui Sa pole valitsemiseks valmis“?).  Kas kõik vahendid on võimujanu rahuldamiseks lubatavad või seab „Tõe“ järgimine moraalsed piirid? Tõde kohustab inimest väljendama on usku, praegu on segane tõe avaldamise ja teiste kahjustamise seosed, oma seisukohtadele kindlaksjäämine ja sotsiaalne polarisatsioon, traditsiooni ja evolutsiooni vahekord, patriotism. EKRE võiks kaaluda sellise diskussiooni juhtimist, mitte niivõrd poliitilise võistluse raames, kuivõrd poliitikat mõjutava akadeemilise aruteluna.

EKRE-l on võimalus arvestada kasvõi osaliselt religioosse demokraatia elementidega ning see oleks alus koostööks kirikutega. Igatahes ei kahjusta koostöö mitte mingil kombel sekulaarseid inimesi, küll suurendaks sotsiaalse rahu ja sidususe tõenäosust, mis on religioosse demokraatia põhieesmärgiks.

Alver Aria