09.06.2023
“Kuidas ma talle küll seda Lehtme kokku keeratud käkki selgitan?”
Kord kirjutati, et kui bravuuritar Kati Murutar leiab, et temast enam ei räägita, teeb ta Delfis intrigeeriva postituse ja on kohe taas kõigi jutuaineks. Eesti poliitikas näib olevat tavaks pildile pääsemiseks teha mingi Ukraina-teemaline avaldus, enamasti sisutu, ja kõik kohe kiidavad seda poliitikut. Kõigile on justkui “eeskujuks” Ukraina-teemaga kõrgele lennanud, kuid majanduspoliitkas madalale maandunud Kaja Kallas. Ukraina aga ei saa sellest tühikargamisest mingit reaalset kasu.
Eestis on loodud kummaline olukord, kus Ukraina “toetajate” ja “vastaste” piir ei lähe mitte tegeliku toetamise ja vastasuse vahel, vaid see pannakse paika selle järgi, kas inimene läheb kaasa hüsteerilise Ukraina-patriotismiga või mitte.
Ehk kui keegi on ukraina põgenike vastu puhtalt seetõttu, et kardab eestlaste vähemusse jäämist kiiresti vene(keele)stuvas Eestis, siis tembeldatakse ta Ukraina vaenlaseks. Samas see, kes rikub ahnusega ära annetuskampaania, leiab pseudopatriootides veel toetustki. Sõnategijad aga pälvivad au ja kuulsuse, kuigi need sõnad ei pruugi midagi muuta.
Eestis on Ukraina toetamine hüsteeriline ja see teeb tollele maale pigem karuteene. Kui kord tõusis üles Slava Ukraini annetuste teema, nõudsid mitmedki vasakliberaalsed tegelased kahtluste alla sattunud Johanna-Maria Lehtme ees vabandamist, kuid nüüdseks on MTÜ segased rahaasjad reaalsus ja Eesti inimeste tahtmine annetada korruptiivsusohuga keskkonda on peaaegu olematuks kuivanud. Nüüdki kogub Mondo annetusi Kahhovka tammi purustamise tagajärjel kannatanutele, aga kes enam annetaks…
Täiesti arusaamatu on Ukraina NATO-sse võtmise kampaania, mida serveeritakse justkui kohe-kohe täituvat reaalsust – ometigi teavad kõik, et kõigepealt tuleb sõda kuidagi lõpule saada ja kui rahu on käes, siis saab ka Ukraina allianssi kutsuda. Sõdiva Ukraina vastuvõtmine tähendaks sõja kohest muutumist Vene-NATO sõjaks ja seda ei taha keegi.
Hoiatav on ka Ukraina vastupealetungi tugev reklaamimine, kus selle propageerijad näivad arvavat, et minnakse kohe 2013. aasta piirideni välja. Kui väga me seda ka ei tahaks, ühe rünnakuperioodiga see ilmselt ei teostu, tükk maad tõenäolisem on sõjategevuse stabiliseerumine pärast Ukraina mõningat edu. Kõik aga elavad justkui kohese võidu ootuses.
Sõda aga on venimas juba pooleteisesse aastasse. Hiljuti kirjutas ERR-is üks vene nimega kolumnist sellest, kuidas Läänes ollakse sellest sõjast ja Ukraina abistamisest väsimas ning kuidas üha enam kaldutakse rahu poole mistahes variandis. Kui Ukraina toetajate ootused aetakse ülikõrgele, sõda aga venib, jõuab tüdimus ka meie ühiskonda. Eestis hoiab seda tagasi reaalne vene oht, aga näiteks Belgias kindlasti mitte. “Heaoluühiskonnale” saab sõjast kõrini, eriti kui muud kriisid ja kliimavõitlus söövad nendegi raha ära.
Kaja Kallas sõimas viimases infotunnis neid, kes kritiseerisid teda Riigikogu saadikute nimetamise eest klounideks. Seejuures tõi ta näitena, et Ukrainas on üleujutus, aga saadikud tegelevat tema naljade analüüsiga. Huvitav, kui mõni saadik oleks teinud ettepaneku hakata rääkima Kahhovka tammist infotunni võtmes, kas siis sealt midagi kasulikku oleks üldse sündinud, peale reformierakondlike loosungite muidugi? Peaministri sõnakasutuselt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks aga kõlbas Ukraina-teema küll.
Keegi algatab arutelu maksutõusudest – mis te jahute, vaadake, mis Ukrainas toimub! Keegi küsib sõnavabaduse piiramise kohta – miks te ei näe, kui hädas on Ukraina! Nii kasutatakse Ukrainat ära sisepoliitikas kriitika summutamiseks.
Eesti võimupoliitikud devalveerivad kogu sõja ja Vene agressiooni temaatika pikapeale täielikult. Mida rohkem tühje sõnu ühel teemal, seda kiiremini tuleb tüdimus. Nüüd tuleb Riigikogust uus Ukraina-teemaline avaldus, aga kas ei muutu nende vorpimine juba Vändra saekaatri tööks?
Majanduses täiesti ebaõnnestunud Reformierakond on harjunud Ukraina sõja laineharjal oma populaarsust kergitama, seega on sõja venimine ja samas hüsteeriline käitumine sel teemal neile kasulik. Aga ka sõja vindumine keerab varsti nende vastu, sest loosungid ei toida ei Ukrainat ega Eestit. Ukrainlastele meeldib kindlasti kuulda, kuidas neid igati toetatakse, aga enam kui aasta sõdimist on ilmselt ka selle paika pannud, et toetussõnadega pelgalt sõda ei võida, Javelin on tunduvalt efektiivsem.
Tänagi on uudised täis Eesti poliitikute hurraaa-jutte Ukraina teemal, kuid annetamine on kokku kuivanud, sõjalist edu saavutatakse väga raskelt ja Venemaa uusi kuritegusid a la Kahhovka on raske ette näha. Eesti poliitikud aga kasutavad teemat eneseupitamiseks, kuigi Ukrainale on vaja Patriote, mitte sõnu.
Muidugi ei saa eitada reaalset abi, mida Eesti on Ukrainale andnud, aga kurb on näha selle vapra rahva kannatuste ärakasutamist poliitilise kasu lõikamiseks.
Silme ette kerkib ikka ja jälle hämmeldunud president Zelenskõi, kellelt ajakirjanik küsis Slava Ukraini skandaali kohta ning Kaja Kallas, kes teatas kaamerate ees, et küll ta nurga taga asja ära selgitab…
Jüri Kukk
Tegemist on autori isikliku nägemusega