11.06.2023
Ka poliitikas lendavad ringi nii käod, raisakotkad kui muud linnulaadsed. Pilt on illustratiivne.
Kevadest on kuidagi märkamatult saanud suvi, jaanipäev juba ukse ees. Käes on elu edasiandmise-kestmise tõetund, selgunud selle kevade olelusvõitluse võitjad-kaotajad. Loodus pisaraid ei usu ja edu saadab targemaid-julgemaid, kavalamaid-ilusamaid. Linnurahva edukamal seltskonnal on kirglikud lauluvõistlused asendunud töise argipäevaga, kus auru enam viledele ei raisata. Järelpõlv tahab üles kasvatamist, näljased kõhud täitmist. Kellel õnnestus rivaalide eest näpsata või välja võidelda parim pesapaik, ilusam-võimekam kaasa ja hõivata rikkalikum toidulaud, on omadega mäel. Kel oli vähem õnne, kehvem strateegia ja taktika, peab püünele pääsemiseks elult veel õppima. Kestma jäävad tugevamad ja nutikamad kohastujad. Selleks korraks.
Kuigi tänapäeva progressiivses maailmas pole enam kindel, kas inimene ikka on looduse osa, võib tähelepanelik vaatleja siiski märgata teatud sarnaseid jooni muu elusloodusega. Alles meil lõppes suur olelusvõitlus Toompea mäe pesitsuspaikade hõivamiseks. Energiat kokku ei hoitud, lendasid konkurentide tiiva- ja sabasuled. Praeguseks on lahingukära vaibunud, kes naudib võitu ja kes silub haavu. Positsioonisõda, oma territooriumi kaitsmine, maajagamine ressursside pärast kestab aga edasi. Ei ole rahu siin maa peal.
Ja on ka, mille nimel rabeleda. Ihaldusväärsed on nii potentsiaalsete valijate hääled, võimalikult soojad suhted mõjuvõimsatega, tulusad ametikohad, vajalik info, kõrgem koht partei hierarhias jne.. Kindlustada tuleb ju nii enda palk ja pension kui ka soodus stardiplats ning kasvupinnas oma järglastele. Ausad, n.ö. aatelised poliitikud rügavad palehigis tööd teha, et seista oma põhimõtetete eest, teha midagi kasulikku oma partei, maa ja rahva heaks. Nemad eelistavad ausat konkurentsi ja õiglast mõõduvõtmist oma konkurentidega, nemad pole tulnud poliitikasse oma isikliku tulusa äri ja karjääri pärast. Neid võib võrrelda linnurahva enamusega, kes ausas konkurentsis oma pesa ise üles ehitavad ja pojad üles kasvatavad.
Aga on ka hoopis teistsuguseid poliit-sulelisi. Nende vapilinnuks sobib hästi suvekuulutaja kägu. Meile kõigile meeldib kägu – vanarahvas uskus, et tema laulu järgi saab ennustada nii tulevasi eluaastaid, nii õnne kui õnnetust. Usk on teadagi võimas asi ja nii kõlab kukulindude laul enne valimisi eriti kõlavalt. Kägu parasiteerib tavaliselt pisikestel lindudel, kes ikka ja jälle kaotavad valvsuse. Lihtsameelsemad lasevad end mesimagusast jutust ja suurtest lubadustest kergesti ära hullutada ja leiavad hiljem end enamasti lõhkise küna, ehk siis pesa eest, kus laiutab ablas käopoeg… Et siis järgmistel valimistel sama reha otsa komistada. Mõtlemisvõimelisem osa rahvast aga õpib kaotusest ja püüab oma ressursse – pesa, valijahäält ja maksuraha- paremini kaitsta.
Miks siis ikkagi on kägu endiselt nii edukas oma DNA levitamisel, teiste linnukeste töövaeval parasiteerimisel? Kui keegi arvab, et kägu on lihtsalt laiskvorst ja muidu saamatu pesapunuja, siis ta eksib rängalt. Et endale ja oma järglastele ilus elu kindlustada, pead olema kas eriti tark, tugev, nutikas või kõik need kokku. Kuidas muidu liishaavelite või teiste tuntud skeemitajate kärjäär nii pikk saab olla. Isegi kui Looja on sind kõrge IQ-ga õnnistanud, ei pruugi see veel edu kindlustada. Õnne peab ka olema. Vahel võib kuri saatus sind ka kõrgelt positsioonilt lausa perifeeriasse kukutada, rääkimata ämmamoori majast või eriti vastikutest naabritest. Et end taas haljamale oksale sättida, tuleb kõvasti pingutada.
Kõigepealt tuleb edasijõudmiseks ressursid kokku koguda. St. et kindlustada endale ustav valijaskond alates rohujuure tasandist kuni partei juhtfiguuride toetuseni välja. Rohujuure tasandiga on asi lihtne, piisab hingestatud, suure veenmisjõuga usutavast esinemisest, et just sina oled see õige rahva teeener ja päästja. Siin pole vaja karta ei kahtlaste luukerede, perekonnaliikmete tumeda KGB-mineviku ega iseenda poliitiliste keerdkäikude pärast. Eestlasi esindab ju Brüsselis Jaana Toom, meie rahadega õiendab ikka ja jälle mõni rahapesumasina mehhaanik, parlamendis istuvad auväärsel kohal nii laste hobifotograafid kui ka eksperimentaal-süstijad. Nimekirja võib igaüks ise jätkata.
Teiseks tuleb aegsasti elimineerida kõik vähegi selgroogu ja iseseisvat mõtlemisvõimet omavad potentsiaalsed võistlejad. Siin pole vaja olla õrnatundeline, kõlbab avalik vaenamine, valetamine, seljatagune pealekaebamine. St. mis iganes kahjustab tülikat teisitimõtlejat või lihtsalt ebameeldivate küsimuste esitajat.
Kolmandaks tuleb otsida endale sarnaseid liitlasi, et edukalt tühistada, keda vaja ja ronida järgmisele redelipulgale. Kasutada võib erinevaid strateegiaid ja taktikaid, olenevalt olukorrast. Alati on kasulik õõnestada jalusolevate konkurentide jalgealust – esitades lihtsameelsetele kaaskodanikele-valijatele veidi “kallutatud” infot, isegi lausvaletamine pole liiast. Kuulujutt ja laim hakkavad niikuinii oma iseseisvat elu elama… Noori on eriti kerge sobivas suunas aktiveerida, nemad ei oska veel tegelikke tegijaid-niiditõmbajaid ära tunda.
Edu saavutamisel on vaja ka teatud geneetilisi eeldusi, mis aitab poliitmaastikul orienteeruda ja õigel ajal õigeid samme astuda. Meeled peavad teravad olema – hea kuulmine kuluaaride kuulujuttude talletamiseks, hea nägemine horisondil või nurga taga avanevate võimaluste märkamiseks, hea haistmine saaklooma või kellegi kapis olevate luukerede tuvastamiseks, selektiivne mälu tuleb kasuks jne.. Nii nagu käol juba udusulis pojake lükkab pesaperemehe järglased üle pesa ääre, mängib poliitikuks saamisel rolli ka pärilik oskus maast-madalast vaenlastest lahti saada ja oma ressursse kasvatada. Mainigem vaid Siimu ja Siimutütart.
Omaenese nõrkused tuleb osata tugevusteks pöörata – südametunnistus üle parda visata, pisemgi moraal ja eetika elimineerida. Isegi puuet saab edukalt rakendada – selgroo puudumine muudab pugemise eriti paindlikuks. Pugemine on omaette kunst ja hea õnne korral võib isegi vihmavarju kandjast kaabu või kübara kandja saada.
Meie vabariigi viljastavates võrdõiguslikkuse tingimustes võib absoluutselt igast ettevõtlikust kodanikust peaminister, president või kasvõi Brüsseli pudrumägede ametnik saada. Ei takista siin noorus ega haridustase – isegi algkoolilapsest võib saada ministri nõunik. Ka vanusest tekkinud seniilsus ei takista – vaadakem vaid eeskuju, Ameerikamaa praegust presidenti. Sugu on niikuinii üks “vulav-virdav” nähtus, seda võib igaüks ise sobival hetkel valida-muuta. Vaid elektrimolekuli suurune ajumaht võimaldab ennast positsioneerida isegi peaministri toolile…
Eesti on kaasaegne, progressiivne imeliste võimaluste maa. Meil elab kägu hästi, tema kõlav kukkumine paitab kõrva isegi peale jaanipäeva, kui enamus linnukoorist on laulmise asemel pereelule keskendunud. Hea lauluoskus paneb meid ikka ja jälle unustama tema patud ja petuskeemid, teiste ehitatud pessa munemise. Mis teha, inimloomus on juba loodud olema selektiivse mäluga ja nõrk. Meie ju hoolime, andestame, sest meil on kõik võrdsed siin Jumala päikese all.
Algajale loodusvaatlejale soovitan soojalt lugeda kägude edukast püünele pürgimisest Tuul Sepa artiklist http://eestiloodus.horisont.ee/artikkel4657_4623.html. Sarnasusi poliitsuleliste tegemistest leidub palju rohkem kui käesolev kirjatükk seda mahutab. Alustage vaatlusi omaenese koduaiast ja -metsatukast. Head äratundmisrõõmu, kaunist suve!
Monika Prede
Otepää haljastelt küngastelt