Pärnus toimunud EKRE kongressi ja laupäevase Tallinna hälbeürituse järel ilmus meediasse hulganisti arvamusi, et “EKRE ei taha muutustega kaasa minna, ise teavad, kui ennast hävitavad” ja lausa “konservatiivid, käige…”, aga need väljendavad pigem raevu selle üle, et rahvuskonservatiivne erakond ei “soinistu”.
Sellised pealtnäha parastavad, EKRE hukku ennustavad ja homoparaadi loosungitel nähtuna viha õhutavad esinemised tahavad jätta muljet, nagu oleks rahvuskonservatiivne erakond astunud endist teed jätkates suure väärsammu, mis läheb neile kalliks maksma – hääbugu, meie, liberaalid, saame selle võrra võimalusi juurde.
Kui konservatiivid tõesti hääbuks, siis liberaalid rõõmustaks, mitte poleks hüsteerias. Nad ootasid, et EKRE muutub ja nad saavad rahulikult traditsioonilise ühiskonna lammutamisega jätkata, ilma et keegi neid segaks. Aga ei, see “tüütu” EKRE jääb alles ja nad peavad endiselt arvestama temaga, vastupanuga ja konservatiivse maailmavaate levikuga.
Seda, et nad sigadustega karistamatult jätkata ei saa, nad otseselt tunnistada ei taha, sestap lastakse käiku hooletu-põlglik “No ise teavad, kui endale vee peale tõmbavad!”, aga see varjab hirmu, et vasakpoolsete ja liberaalide aeg võib varsti otsa saada.
Kui jälgida Eesti peavoolupoliitikat, siis pole raske näha pidevaid katseid muuta EKRE tavaliseks liberaalseks peavooluerakonnaks, kuhu keerisesse on läinud nii Isamaa, Parempoolsed, Eesti 200, rohelised kui ka kõik teised – nad võivad jupiti erineda, aga globalistlik-multikultuurselt suunalt on nad kõik üks. EKRE ei ole, ta seisab teistest eemal ja kutsub seetõttu esile suure raevu kõigis eelnimetatuis.
Martin Helme on öelnud: “Sotside kiun on muusika minu kõrvadele!” See tähendab, et kui vasakliberaalsed erakonnad sõimavad, mõnitavad või kannavad EKRE-t maha, siis on rahvuskonservatiivid taas midagi õigesti teinud.
Uued Uudised