Alar Laneman: kui meil lapsi ei sünni, siis kes hakkab aja möödudes riiki meie uute kaitsevõimekustega kaitsma?

Peretoetuste kärpimise tagajärgel langeb sündivus veelgi ja aastate pärast pole Eestil enam oma noori, kes kaitseväes kodumaad kaitsma hakkavad, leiab reservsõjaväelasest Riigikogu saadik Alar Laneman.

“Me oleme mitu tundi suutnud ühe halva asja sündimist edasi lükata. Loodame, et selline edu jätkub ja kasvavas joones. Skandaalne lugu on selle eelnõuga – valimiste üheks juhtivaks teemaks oli julgeolekukriis ja julgeolekuvaldkonnas on Eesti riik teinud viimastel aastatel tegelikult tõsiseid edusamme. Me hangime uusi võimeid, selle raames relvastust, varustust, uusi taktikalisi viise oma riiki kaitsta, tugevdame sõjalist kaitset. Ja samas täiesti külma kõhuga, arrogantselt jätame reageerimata meil hetkel lahtirulluvale rahvastikukriisile.

Meie riigis põrkuvad kaks tugevat protsessi – madal sündivus, liigsuremus, mis on lisandunud, ja kontrollimatu migratsioon. Ja siin on olnud erinevaid analüüse, kui palju aega võib minna kõige mustema stsenaariumi korral, on räägitud 10–15 aastat. Küsimus on, et kes siis tolle aja möödudes nende uute võimetega ja nende uute relvadega, nende vahvate rakettidega meie riiki kaitsma hakkab. See näitab puuduliku analüüsivõimet ja näitab tegelikku vastutustunnet oma oma riigi kaitsmise suhtes.

Ja et olukord on tõsine, siis ma nimetaksin mõned märksõnad, mis on täna siin läbi käinud. Tegelik probleem, mida me lahendame, on ju rahva edukas kestmine. Ja mis meil on nüüd toimumas, on ühist mõju kuidagi tekitamas ülimadal sündivus, mille põhjuseid valitsus ei tea. On oletus, et sünnitusealisi naisi on vähe on minu arust rumal, sest see sündis järsku. Need naised ei sõitnud ju kõik korraga järsku ära. Aga korralik analüüs puudub, nii nagu puudub ka analüüs, muide, selle seaduseelnõu mõjude kohta. Lugupeetud minister ütles, et ta loodab, et see mõju on positiivne. Lootmine ei ole professionaalne lähenemine selliste suurte otsuste tegemisele.

Ülimadal sündivus, liigsuremus, põhjused teadmata. Korduvalt siin saalis on küsitud, kas uuritakse – ei, ei uurita. Järelikult ka ei teata, kas seal on äkki midagi väga murettekitavat taga. Üks põhjusi on sõda, aga mismoodi täpselt, ei ole olnud ühtegi veenvat analüüsi. Majandusprobleemid, inflatsioon ja kõik muud, hinnatõusud, kütusekriisid, kõik, mis seal sees on – mismoodi see mõjutab seda, kuidas meie ühiskond käitub? Maksutõusud ilmselgelt ei tugevda perekondade majanduslikku turvatunnet.

Kõik need viited sõjale, mida me oleme viimastel kuudel kuulnud, ja majandusprobleemidele Euroopas ja muudele [probleemidele], need ei ole tõsiseltvõetavad, sellepärast et kui me võrdleme oma rahvastikku ja majandust ja muid olulisi näitajaid oma naaberriikidega, kes on meiega samas olukorras, siis neis ei ole ju selline halb olukord.

Viitamine välistele teguritele on halb valitsemisstiil. See tekitab küsimuse: aga millega valitsus siis tegeleb, kui temast mitte midagi ei sõltu? Või ta tegeleb millegi muuga, mis ei ole Eesti rahva ja riigi huvides. Ja muide märk ka sellest, et väga olulise, valitsuse usaldusega seotud seaduseelnõu ettekandmisele tuleb minister. See on natuke lugupidamatu nii teema suhtes kui ka lugupidamatu selle suure saali suhtes. Nii et ma loodan, et sellest kurvast protsessist siin majas me teeme õiged järeldused ja valija õpib selgeks selle, et kui te kardate retoorikat ja karmi ütlemist, siis te saate väga selgelt teada, mis on kena ja naeratava retoorika hind. Need on maksutõusud, lastelt raha ära võtmine ja muud halvad asjad.”