Kui sündivus jätkab Kaja Kallase valitsuse poliitika tulemusel langustrendiga, siis pole tuleviku pärast mõtet muretseda, sest Eesti rahvusriik ja eestlased rahvana hääbuvad, hoiatab EKRE aseesimees Mart Helme.
“Siin räägitakse majandusest ja rahast ja sellest ja teisest ja kolmandast. Aga ma räägiks lastest. Mul on olnud õnn, privileeg üles kasvatada kuus last. Ma mäletan, kui sündis mu esimene laps, tütar Triin. Olid teised ajad. Sõle puiesteel, tol ajal Marxi puiesteel sünnitusmaja, nagu teda nimetati tol ajal, üheksanda korruse nurgapalati aknast näidati mulle seda pisikest pambukest. Ma seal all koos paljude teiste isadega, kes imetlesid oma pambukesi, mida sealt kuskilt aknast näidati. Tundsin sügavat härdumust ja õnnetunnet. Ja kui ma last esimest korda nägin ja sülle võtsin, siis ta oli kahtlemata maailma kõige ilusam laps.
Ma arvan, et need, kes on midagi taolist kogenud, võivad täpselt sedasama öelda: “See on maailma kõige ilusam laps! See on kõige armsam laps!” Ja kui mõned aastad hiljem sündisid mu kaksikud – Martin on siin saaliski praegu –, siis ma mäletan seda väga seda väga ärevat ööpäeva. Sünnitus kestis kogu ööpäeva ja ma olin tõsiselt mures nii ema kui laste ellujäämise pärast. Ja kui see kõik mööda sai ja kõik olid elu ja tervise juures – see kergendustunne ja see õnnetunne, kui lapsed koju jõudsid! Nad olid terved, armsad, ilusad. Ma peaks ütlema, et ma kõndisin nagu pilvedel. Ja kui ma nägin esimest korda Moonika poega, kes oli pisikene poisikene, kui me kokku saime, siis me klappisime esimesest hetkest peale ja klapime tänase päevani. Siis sündis meie ühine poeg. Imeilus aprillipäev, sai minna palatisse, sai olla koos emaga, vastsündinuga. Need on mälestused, mis elavad kauem, kui inimene mäletada suudab. Kõige lõpuks loomulikult meie väike tütrekene, kes nüüd on juba suur tüdruk.
Miks ma seda räägin nii pikalt? Ma räägin seda nii pikalt selle pärast, et lapsed ei ole statistilised ühikud. Nad on elusolendid. Ma esitan muide ka ühe küsimuse kõigile, kes meid kuulavad praegu ja kes räägivad siin midagi tasakaalus eelarvest ja majandusest ja tööjõust. Kulla sõbrad! Kui meil, 101-l siin saalis oleks üks laps rohkem, siis meil oleks Eestis 101 last rohkem. Ja kui te räägite siin tasakaalus eelarvest, siis see ongi meie tuleviku tasakaalus eelarve, siis see ongi meie tuleviku tööjõud. See on meie eesti keel. See on meie eesti meel. See on eesti kultuur. See on eesti mälu. See, aga mitte ukrainlased või venelased või neegrid või asiaadid. Nemad ei ole see see. See 101, mis oleks üks laps meile kõigile peresse lisaks, oleks see, mida meil on vaja teha meie rahvuskehandi, meie riikluse, meie keele ja kultuuri hoidmiseks.
Küsige kõik endalt: kas me oleme tões ja vaimus seda teinud või valmis seda tegema? Ma arvan, et väga paljud peavad ütlema, et ei ole. Olud on olnud niisugused või see ja teine-kolmas. See on ju see, mille kohta siin liberaalid ütlevadki, …et naised pole sünnitusmasinad ja EKRE tahab, et naise koht oleks pliidi ja rusika vahel – ei taha! Moonika on siin saalis ja ta võib kinnitada, et ta ei ole kunagi olnud rusika ja pliidi vahel. Ta on alati olnud armastatud. See kõik on vale ja selle valega peidetakse tegelikult seda, mida teenib kogu see liberaalne front: rahvusriikide hävitamist, Herbert Marcuse ja kõikide nende teiste tegelaste stsenaariumite järgi ja kõikide nende Soroste ja muude rahastamismudelite ja projektide ja programmidega, kogu selle ajupesuga, kogu selle homopropagandaga, vikerkaarelippudega ja muu jälkusega. Ma ütlen täiesti ühemõtteliselt – jälkusega.
Esitan veel ühe küsimuse. Aga missugustest võlgadest te räägite, mis jäävat meie lastele, kui me ei ole vastutustundliku finantspoliitika viljelejaid. Missugused võlad? Kelle võlad? Nende võlad, kes tulevad siia elama pärast eesti rahvast. Aga miks see meie mure on? Aga miks on minu mure, et mingid venelased ja ukrainlased, kes siia elama tulevad, maksavad selle riigi võlgu, kui see riik üldse eksisteerib veel.
Ja siis loomulikult see julgeolek. Oi, julgeoleku nimel on seda kõike vaja! Kallid sõbrad! Iga aastaga jääb vähemaks neid eesti poisse, kes lähevad kaitseväkke, sest iga aastaga jääb vähemaks neid sündinud numbreid – ütleme nii, väga halvasti kõlab –, kes on aasta vältel sündinud ja kasvanud sellesse vanusesse, et nad peaksid minema kaitseväkke.
Ja lõppude lõpuks – miks peaks käputäis eesti poisse kaitsma neid sadu tuhandeid võõrsilt siia tulnuid, kellel ei ole sooja ega külma sellest, mis riik see õieti on, mis keelt siin räägitakse, mis ajalugu siin on, kes ei tea mitte midagi Kalevipojast, Lembitust, Kreutzwaldist, Faehlmannist ja nii edasi ja nii edasi. Neid ei huvita. Kõik see, millega te põhjendate selle eelnõu läbisurumist, on võlts, vale, eesti rahva vaenulik. See on pettus täpselt nii, nagu on pettus see, millega on see valitsus võimule saanud. Pettusega on meile toodud siia Eesti 200. 200 aasta pärast, Eesti 200, selle poliitikaga ei ole siin mingit Eestit enam. Mitte mingit Eestit ei ole. Ja ei ole ka Reformierakonda. On da ztrastvui, või ma ei tea, mis asi.”