Helmed on tuntud selle poolest, et nad oskavad alati tuua tabavaid võrdlusi ühiskondlike protsesside kohta – nii meenutas Martin Helme hiljuti Riigikogus “avalikustamist”, mis lammutas NSV Liidu, lisades, et Reformierakonna valitsedes minnakse vaenukõneseaduse abil tagasi nõukoguliku tsensuuri ja repressioonide juurde.
Ilmselt on Eestis juba vähemuses need, kes mäletavad “perestroikat” ja sellega kaasnevat “glasnosti” ehk avalikustamist. Visalt, kuid järjekindlalt eemaldati tollal tabud teemadelt, millest seni ei tohtinud rääkida, kuni 1987. aasta suvel jõuti MRP pakti avalikustamise ja 1988. aasta kevadel sinimustvalge lipu väljatoomiseni. Rääkimata fosforiidikaevandamise vastasest võitlusest ja Tšernobõli avarii tausta avamisest.
Vanemad inimesed mäletavad Eino Baskinit, kelle peen ja samas julge huumor nõukogude võimu pihta pani televaatajad ja raadiokuulajad sageli ahhetama – jumal küll, see mees viiakse ju kohe stuudiost vanglasse. Aga ei viidud ei 1986., 1987., 1988., 1989, 1990. ega 1991. aastal. Nüüd aga lubas endine justiitsminister Maris Lauri, et kolm aastat vanglat on liigse lõugadelaiutamise korral kindlustatud.
Kummaline, kuidas meenutustes olev helge tsensuuri mahavõtmise aeg kaob minevikku ja reaalsusesse naasevad tsensuur, suude sulgemine ja vanglatega hirmutamine. Vaenukõneseadustes pole midagi head, need on vahend sõnavabaduse lämmatamise varjamiseks. Kui mingil teemal rääkida ja mingit valdkonda kritiseerida ei tohi, siis pole ka sõnavabadust – ja neid teemasid on juba küllaga (LGBT, rändepakt jne). Alati on tsensuur alanud nagu nüüdki – ega me häid inimesi ei kimbuta, ikka rahvavaenlasi, vihaõhutajaid, kontrasid… ja alati on suukorvistatud kogu ühiskond.
Kaja Kallas, Reformierakond, sotsid ja Eesti 200 on käima lükanud ajaloo “countdown”-i: 2023., 1988., 1987., 1986., 1985., …. 1980., 1968., 1949., 1941., 1934… Eesti taasiseseisvumise esimesed 13, isegi 23 aastat olid vabaduse ja demokraatia aeg, nüüd naaseme uue Liidu raames brežnevlikku ja siis stalinlikku totalitarismi.
Uued Uudised