Peretoetusi kärpivat eelnõud ei oleks pidanud kunagi koostama. Need ametnikud, kes seda tegid, oleks pidanud ütlema, et rahvastikuprobleemid on ka meie vastutusalas ja me ei saa sellist asja teha, sest see ei lähe meie ministeeriumi eesmärkidega kokku ega vasta meie rahvuslikele huvidele, ütles Leo Kunnas tänasel perehüvitiste kärpimise arutelul Riigikogus.
“Ma oletan, et nad on piisavalt intelligentsed, et neil on ülevaade Rein Taagepera “demograafilise vetsupoti” teooriast, mille ta avaldas juba käesoleva aastatuhande alguses. See teooria oli lühidalt selline, et meie rahvastiku kahanemise kõver meenutab vetsupoti toru ja kui me jõuame punktini, kus me läheme sealt torust alla, siis meie rahvuslikku allakäiku ei ole võimalik enam peatada. Praegu ongi küsimus, kas me oleme sinna punkti ka praktikas jõudnud. Vastutustundlikud ametnikud ei oleks kunagi sellist eelnõu esitanud. Loomulikult ka vastutustundlik minister ei oleks kunagi sellise eelnõuga läinud valitsusse, samal lihtsal põhjusel. See on tulnud täpselt sellel hetkel, kui meie summaarne sündimuskordaja on langenud – kuhu? 1,4‑ni. Kuhu see läheks Taagepera määratluse järgi? See ei ole enam kriis. 1,5‑st allapoole on katastroof. Ütleme selle sõna välja, see on katastroof,” kõneles Leo Kunnas.
“Mul oli hiljuti võimalus rääkida Ungari suursaadikuga. Ta tõi välja, et aastaks 2010 oli Ungaris summaarne sündimuskordaja langenud 1,2‑le ja valitsus oli tõsiselt ehmunud, et mis me nüüd teeme, mis Ungari rahvast saab. Ungari rahvas on teatavasti suurem, aga neil ei olnud ka ükskõik, kas ungarlasi on 9 miljonit, 8 miljonit või 7 miljonit. Nad tegid laiaulatusliku meetmete paketi, mille hulka kuulub ka näiteks isegi selline meede, et naine, kellel on neli last, on täielikult vabastatud tulumaksust, rääkimata paljudest vähematest meetmetest. Ja see võttis aastakümne aega, et kõikide nende meetmeteni jõuda. Ja praegu palju on Ungaris sündimuskordaja? 1,55. Ka kõigi nende jõupingutuste tulemusena ei ole suudetud seda kõrgemale tõsta. Aga saadik ütles, et hea seegi, me liigume õiges suunas, me ei käi alla.”
Millises suunas liigume meie? küsis Kunnas ja vastas ise: “Täpselt vastupidises suunas. See nihe on toimunud nüüd, ühe aastaga. Nüüd me peaks eriti tähelepanelikud olema ja vaatama, millest see on tulnud, mis on need probleemid, mis on põhjused. Kas sõda Ukrainas põhjustab seda? Vaevalt küll, sest ei Esimese maailmasõja ajal, ei Teise maailmasõja ajal, ei Nõukogude okupatsiooni ajal ega Saksa okupatsiooni ajal sündimuskordaja ei langenud kunagi sellisesse punkti. Nüüd on küsimus, et miks me sellises punktis siis oleme. Kui minister oli (Signe Riisalo) juba viinud selle eelnõu valitsusse, siis kas vastutustundlik valitsus oleks saanud tulla selle eelnõuga siia? Loomulikult mitte. Aga seda tehti siiski. Kuhu me oleme sattunud? Mis on see olukord, kus me hetkel elame? See on ju düstoopia. See on kindlasti olukord, kus me ei tahaks olla. Rahvusriik teatavasti pidigi olema ohtlik ja inimvaenulik düstoopia. See ei ole minu tsitaat. Kas me olemegi siis jõudnud sinna düstoopia ajajärku?”
Leo Kunnas ütles, et teda hämmastavad põhjendused, mida võimuliidu poliitikud on Riigikogus toonud. “Võrdsus ja õiglus. Võrdsus ja õiglus. Loomulikult me oleme seaduse ees kõik võrdsed. Sellest on lihtne aru saada. Aga üheski muus asjas me võrdsed ei ole. Mina ei ole võrdne selle noormehega, kes on oma kaitseväeteenistuse kohustuse tegemata jätnud ja kel pole isegi sõjaaja ametikohta, ükskõik, on see põhjus meditsiiniline või mingi muu. Me ei ole võrdsed, sest meie panus riigikaitsesse ei ole võrdne mitte mingil moel. Samamoodi ei ole ju võrdne näiteks kaheksalapselise pere või kolmelapselise pere või ühelapselise pere või lasteta pere panus rahvastiku säilimisse. Loomulikult, nagu ma ütlesin, inimesed on seaduse ees võrdsed ja meil ei ole moraalset õigust kedagi hukka mõista, kui nad toimivad erinevalt, kui meil või neil on erinevad tõekspidamised või vaated ka meie rahvuse säilimisele või millelegi muule. Aga nimetada seda panust võrdseks ei ole mitte kuidagi võimalik, sest see panus lihtsalt ei ole võrdne,” rääkis Kunnas.
“Ma tuginen ministri tsitaadile, et 14% lasterikastest peredest annavad 29% meie rahvastiku juurdekasvust. Me näeme ju selle panuse suurust, sel juhul peaks me seda panust ka väärtustama. Seesama eelnõu toimib risti sellele vastupidi. Me ju saavutasime siin viie erakonna konsensuse, et seda teha, ühe meetmena, et vältida sedasamust demograafilist vetsupotti, kuhu me oleme muidu libisemas. Me peaks kasutama kõiki meetmeid, palju rohkemaid meetmeid. Meil peaks olema rahvastikuministeerium, sest see on valdkond, mida me suudame mõjutada. Me teeme kliimaministeeriumi, aga kliima teatavasti on osa keskkonnast. Kas me suudame kliimat mõjutada? Kas meil on selleks tehnoloogiaid? Meil ei ole selleks tehnoloogiaid. Aga selleks, et mõjutada rahvastiku juurdekasvu, selleks meil on kõik vahendid. Aga me ei tee seda. Nüüd on küsimus selles, et miks.”
Kunnas lisas: “Kui Eesti 200 on valinud oma nime selle järgi, milline peaks olema Eesti 200. aastapäeval ehk aastal 2118, siis selle poliitika puhul mul tekib lihtne küsimus, kas sel ajal eestlased üldse rahvusena on enamuses meie oma kodumaal. Ma kardan küll, et selle poliitikaga see piir, kus me seda enam ei ole, jõuab kätte palju varem. See oli ju see, mille eest me nõukogude aja lõpul seisime ja miks me iseseisvust tagasi tahtsime: et meid lihtsalt ei assimileeritaks siin omal maal teiste hulka. Ja nüüd, mida me oleme tegemas? Me oleme ise siinsamas neid poliitikaid kujundamas.”