Leinapäev on eesti rahva valu, “kõigi Eesti” seda ei tunneta

Täna on leinapäev – 82 aastat tagasi saatis Eesti okupeerinud Stalini kuritegelik režiim Eesti poliitilise, sõjalise ja vaimse eliidi Gulagi arhipelaagi surema. Kaua aega eesti rahva painena püsinud riiklik leinapäev on multikultuurses riigis kaotamas oma teravust.

Midagi pole maailmas tegelikult muutunud: Nõukogude Liidu aegumatu kuritegu peegeldub tema õigusjärglase Venemaa samasugustes kuritegudes Ukraina pinnal. 1941. aasta nagaanidega poliitkomissarid pole kuhugi kadunud ja ka küüditamisvagunid veerevad endiselt.

Kaks ränka küüditamist on aegumatud ka eesti rahva geneetilises mälus. Aga kas ka nende (globalismimeelse valitsusega) riigi omas? Olukorras, kus seda rahvast, keda juuniküüditamine otseselt puudutab, jääb kogu rahvastikust protsentuaalselt üha vähemaks, sest lisanduvad “uuseestlased”, kellel on omad haavad, “holodomor” ja tutside genotsiid Rwandas… Eestis on ka suur kogukond, kes arvab, et see oli “evakueerimine”.

Osa ajaloost tahetakse juba unustada. Olete märganud, kui vähe räägitakse eesti sõdurite kangelaslikust vastupanust Punaarmeele 1944. aasta suvel? Väga vähe, sest tänase liberaalse maailma jaoks oli nende munder vale, kuigi meeste endi jaoks oli vaenlane õige.

Kui vähe on hakatud rääkima üldse tollasest Eesti rahvusriigist, mis oli loodud “tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade”? Nüüdne riik olevat kõigi siiasaabunute kodu, meie kultuur pidavat endasse segama siiasaabujate omi, “lõimitakse” uusi kodanikke, vene keel võtab võimust, Tartu rahu piire ei tunnistata, võim on Brüsselis…

Kahte küüditamist me mäletame, see armistunud haav on unustamiseks või mälust kõrvaldamiseks liiga valus, aga vaat riiki, mille poliitiline, vaimne ja sõjaline eliit 14. juuni küüditamisega kõrvaldati, seda üritatakse üha vähem meenutada. Kuid nii kaob ju side Stalini kuriteo ja küüditamise põhjuse vahel – need inimesed küüditati, sest nad olid Eesti Vabariigi sümbol. Kui me unustame, miks Eesti rahvusriik 1918. aastal loodi, siis unustame ka küüditamise põhjuse ja viimaks küüditamise üldse…

Küüditamistest kiputakse üha enam rääkima abstraktse kurjuse raames (nagu ka vaenukõneseaduse puhul), eelistades justkui vaikida sellest, et see kurjus oli suunatud konkreetselt eestlaste ja nende rahvusriigi murdmiseks, nagu ka Venemaa kuriteod Ukraina on suunatud sealse riigi ja rahva alistamisele.

1941. aastal viidi siit ära ühe rahva eliit, seda selleks, et nende juhtimisel ja pelgalt nägemisel ei toimuks vastupanuliikumist, ja 1949. aastal viidi ära palju talurahvast, et võtta toetus metsavendluselt ning murda eestlaste taludel põhinev elustiil. Kui täna hakkaks Putin eestlasi küüditama, siis kas meil on veel seda eliiti, kes rahvusaate hoidmise tõttu ohtlikud on? Neid on väga vähe jäänud, Euroopa Liidu ja globalismi toetajaid aga poleks mõtet küüditada – need ei oleks lihtsalt ohtlikud, neid ei järgiks keegi, kui nad varem juba jalga lasknud pole.

14. juuni ja 25. märts on eestlastele veritsevad haavad rahva ihul, aga kui hääbub 1918. aastal loodud riigi aade, Eesti hakkab olema “liberaalsete väärtustega” multikultuurne või lausa slaavlaste riik, täis võõraid, kellel on omal mäletada kas Rwanda genotsiid või Süüria tapatalgud, siis vajuvad need kaks päeva ajaloo unustusse. Ainult rahvusriigi säilimine hoiab elus ka raskete päevade hoiatava valu.

Uued Uudised