14.06.2023
Kui meenutada küüditamisi ja samas Maris Lauri sõnu kolmeaastasest vangistusest “vaenu õhutamise eest”, hakkab päris kõhe. Pilt on illustratiivne.
Juriidiliselt saab vaenamise eest ka praegu karistada, vaenukõneseadus on poliitiliste repressioonide võimaluse loomiseks – just nii kommenteerib valedevalitsuse vorbitavat vaenukõneseadust üks jurist ja seda tänasel leinapäeval, mil meenutatakse küüditamist.
Mõlemal suurküüditamisel olid kaasosalised küüditatava rahva seast, 1941. aastal juunikommunistid, 1949. aastal paljud kaasajooksikud. 14. juunil tundub vaenukõneseaduse pealesurumine eriti võigas, sest küüditamisi on alati saatnud pealekaebamiste laine. Reformierakond on juba üritanud läbi suruda nn pealekaebamisseadust, mis pannuks töökollektiivides üksteise peale keelt kandma. Vaenukõneseadus on kordades hullem.
Ka stalinlik režiim ei pannud inimesi (vähemalt mitte avalikult) kohe seina äärde, nende hukkamine vormistati enne seadustega ära. Nii näiteks said Eesti Vabariigi juhid muuhulgas süüdistuse kontrrevolutsioonilises tegevuses ajal, mil nad juhtisid Eesti rahvusriiki. Repressioonidele antakse alati mingisugunegi juriidiline alus.
Vaenukõneseadus ongi üks “esimesi pääsukesi” Gulagi vangilaagrite räästas. Kuna sõnavabadust otserünnakuga lammutada ei saa, kasutatakse Trooja hobust. “Vaenu õhutamine” põhjendusena on väga hea tööriist tšekistide käes, sest nemad otsustavad, millised sõnad on “vaenulikud”.
Tundub uskumatuna, et sedavõrd palju totalitarismi käes kannatanud rahvas nagu eestlased ei näe läbi seda, mida neile peale surutakse – eriti kui meil juba käivad “tühistamised”, mis on üksühele sarnased “rahvavaenlaste” eemaldamisele nõukogude ühiskonnast; kui meil kerkib üha enam esile “üks ja ainus” tõde, millele oponeerivad inimesed sildistatakse karmide siltidega ära, jne.
Tänavune 14. juuni on eriline – just täna surutakse Eesti ühiskonnale peale stalinistlikku vaenukõneseadust.
Uued Uudised