14.06.2023
Merike Lumi kõnelemas Tartus, Pisarate pargis.
“82 aastat tagasi, 14. juunil, algas juuniküüditamine. Eestis topiti vagunitesse ja viidi orjaks üle 10 000 süütu inimese. Ohvrite seas oli umbes 3000 täiselujõus meest ning umbes 7000 naist ja last, ka rinnalast, ja vanurit.
Mehed, aga ka paljud naised eraldati oma peredest ja saadeti ebainimlike tingimustega orjalaagritesse, kus nad hiljem mõne tribunali või kohaliku oblastikohtu otsusega pealiskaudse menetluse järel süüdi mõisteti ja juba 1941. või 1942 aastal enne otsuse langetamist surma mõisteti ja maha lasti. Süüks sai neile nende sotsiaalne staatus, olid nad ju terve oma elu pühendunud tööle, perele, kodu ülesehitamisele, laste kasvatamisele ja koolitamisele. Nad armastasid oma kodumaad, põlde ja metsi, rääkisid eesti keelt ja tundsid uhkust, et olid eestlased.
Mu ema rääkis, et nad tulid öösel, ikka varga kombel. Ajasid pere üles ja käskisid riidesse panna. Õudu tekitav pikk reis ootas kõiki ees. Ema meenutas, et vanaema oli kange eesti naine, kes tegi otsuse, et tema väikeste lastega (ema 8-ne, vennad 4 ja 10 a. vanad) Siberisse surema ei lähe. Kolm korda käisid lastega seina ääres ära, püssid olid palgel, hirm oli väga suur olnud. Aga vanaema jäi endale kindlaks, nemad kodust võõrsile surema ei lähe. Ja sündiski ime, ikka tänu Jumalale, küüditajad võtsid kaasa vanaisa ja käskisid vanaemal hommikul olla lastega raudteejaamas. Vanaema muidugi nüüd juba käsku eiras, jäi koju ja neile enam järgi ei tuldudki. Ka vana-vanaisa viidi surmalaagrisse, tema tuli tagasi, vanaisa aga sinna jäigi.
1941. aastal viidi GULAG-i koonduslaagritesse, piinati ja lasti maha inimesed, keda nende sotsiaalse staatuse tõttu loeti Nõukogude reziimi vastasteks, kes ei olnud ustavad või arvati kahtlaseks elemendiks. Kas ka täna-homme ootab meid ees süüdimõistmine ja vangistamine? Kas mitte just selleks ei ole valmistatud ette vihakõneseadust ja meie sõnavabadust tahetakse kaotada? Ka tollal algas vägivald just sõnavabaduse piiramise, meedia tsensuuri ja “õige” mõtteviisi ette kirjutamisega.
Järjest vähem lehvib Eestis sini-must-valgeid lippe, need on asendatud ukraina ja vikerkaarevärviliste lipukestega. Tollane küüditamine oli osa rahvaste-rahvuste segamise plaanist. Paralleele tõmmates teenib ka praegune pagulaspoliitika täpselt sama eesmärki. Suuremates linnades ei kuule enam eesti keeltki, kõikjal kuhu vaatad, on võõrad, teistsugused nahavärvilt ja mõtlemiselt.
Meil on aegade madalaim sündivus ning meile katsutakse selgeks teha, et ema on mees ja isa on naine. Lapsed ja vanurid on koorem. Brüsselist surutakse meile peale hullumeelseid käske ja seadusi, õigustades seda kliima soojenemisega ja rõhutades rohepöörde vajalikkust. Ees ootavad meeletud maksutõusud, külm ja nälg. Loomad tapetakse maha ja firmad lähevad pankrotti. Meid sunnitakse sööma kunstliha, putukaid ja prussakaid.
Võimul olev valitsus ei hooli enam oma rahvast, ei tänastest ega tulevastest põlvedest. Ohus on eesti keel ja meel. Tänane valitsus viib ellu eestlastevastast genotsiidipoliitikat. Suudame me sellele vastu hakata ja hoida Maarjamaa eestlastele, ons meil võimalustki?
Hoidku Jumal Eestimaad, et ajalugu ei korduks.
Merike Lumi
EKRE Tartu valla osakonna esimees