15.06.2023
Leo Kunnas
Kui valitsus ei kavatse üheski oma eelnõus opositsioonile vastu tulla ning surub maksutõusud, homoabielu ja vihakõneseaduse jõuga läbi, jätkavad opositsioonierakonnad Riigikogus obstruktsiooni nii kaua, kui see valitsus püsib, ütles Riigikogu liige ja sõjandusekspert Leo Kunnas (EKRE) parlamendi kõnetoolis.
Leo Kunnase kõne Riigikogus
Räägin natuke juhtimisest ja Riigikogu rollist selles. Mida koosseis edasi, seda rohkem Riigikogule on tehtud etteheiteid, et me oleme kummitempel. Küsimus on siis selles, et kes on käsi, kes seda templit hoiab. Loomulikult siin on vastus, et see on vabariigi valitsus. Kuigi tegelikkuses peaks olema ju vastupidi, sest meie oleme siin Vabariigi Valitsuse tööandjad. Aga nii ongi põhiline küsimus selles, et miks meid peetakse kummitempliks. Olen püüdnud leida sellele vastust ja jõudnud järeldusele, et tihti otsustavatel hetkedel või otsustavates küsimustes Riigikogul ei ole olnud piisavat sedasama otsustavust, et neid asju mõjutada ja mõnikord ka nendele asjadele vastu astuda.
Ma tooks siin kolm näidet ajaloost. 2008–10, kui meil oli suur majanduslangus ja tehti teatud otsuseid, millel oli oma kõrge hind, ehk nende otsuste hind oli kahekohalistes arvudes majanduslangus, ja mis veel hullem, mitukümmend tuhat inimest lahkus riigist. Nende otsuste hind oli väga ränk.
Teine näide on haldusreform. Kui seda tehti, siis oli algusest peale selge, et tugevamad omavalitsused jäävad tugevamaks, aga nõrgemad ja vähem jõukamad omavalitsused ei saa jõukamaks, vaid vastupidi – need inimesed, kes seal omavalitsustes elavad, võõranduvad kohalikust juhtimisest veelgi enam.
Kolmas näide on aastatest 2014–15, kui Krimmi annekteerimine oli juba toimunud ja Donbassi sõda käis. Me tegelesime peenhäälestusega. Need otsused, mis me paljuski riigikaitse alal oleme teinud viimase paari aasta jooksul, oleks pidanud tegema siis. Aga ühelgi juhul Riigikogul ei olnud otsustavust, et neid asju mõjutada.
Selles kontekstis on obstruktsioon täiesti legitiimne mõjutamise vahend. Probleem on olnud selles, et otsustavatel momentidel ei ole opositsioon suutnud neid eesmärke saavutada, et ilmselgeid vigu ja meie lausa rahvuslikke huve kahjustavaid otsuseid vältida. Ei ole olnud seda otsustavust. Loomulikult me ei saa jagada obstruktsiooni nii, et juhul kui obstruktsiooni teevad näiteks EKRE, Keskerakond ja Isamaa, siis on see vähem legitiimne või tal ei ole sama kaalu, kui siis, kui seda teevad näiteks Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid.
Kui lähme nüüd obstruktsioonide ajalukku tagasi, siis eelmises koosseisus oli meil obstruktsioon, mis sisaldas 30 000 muudatusettepanekut. Siis oli meil teine obstruktsioon olulisele rahvahääletusele abieluküsimuses, kus oli umbes 9500 muudatusettepanekut. Eelmises koosseisus oli obstruktsioon, kus valitsuserakond ise ehk Reformierakond, olles valitsuses, tegi iseenda valitsusele obstruktsiooni, mille tagajärjel ka see valitsus lõpuks lagunes.
Obstruktsiooni eesmärk on saavutada mingi mõistlik kompromiss, ja kui seda ei õnnestu saavutada, siis ilmselge on, et sel juhul peab midagi muutuma. Võimalik et valitsuskoosseis peab muutuma. Ei saa olla niiviisi, et kui ühed poliitilised jõud teevad obstruktsiooni, siis see on igati legitiimne, õige ja õiglane, aga kui teised teevad seda, siis see niiviisi ei ole.
Mul on praegu kahju sellest, et me ei ole suutnud Riigikogu praeguses koosseisus selle kahe kuu jooksul jõuda mingisuguse mõistliku kompromissini nendes küsimustes, mis meid tegelikult kõiki väga oluliselt puudutavad. Ma näen ka seda, et opositsiooni taha see ei ole ju jäänud, sest see kompromiss, mis pakuti välja näiteks sellesama peretoetuste osas, oli igati mõistlik.
Nagu ma ütlesin enne oma repliigis, et meie ateistlikus riigis ei ole mitte kellelegi antud õigust nii-öelda jumalikult juhtida. Seda ei anna 60 kohta siin saalis, ei annaks 70, 80 või ka 101 kohta. Järelikult me peame liikuma kompromissi suunas. Aga küsimus on opositsiooni jaoks selles, et mis siis, kui see kompromiss ei ole absoluutselt võimalik või kui koalitsioon ei ole valmis sammugi tegema selle kompromissi suunas. Kuhu me siis lõpuks välja jõuame?
Ma näen küll seda, et see näitaks: me ei ole oma päevapalka välja teeninud, me ei suuda oma kohust täita, me ei suuda oma rolli täita, selles mõttes, et nendel ilmselgetel juhtudel nagu praegu, ei ole obstruktsioon mitte meie mingisugune õigus, vaid lausa kohustus. Nii nagu ma tõin välja needsamad kolm eelmist juhust, et need asjad said läbi minna lihtsalt seetõttu, et opositsioon ei olnud piisavalt otsustav. Meil on vaja leida kompromiss või kui seda kompromissi ei tule, siis järelejätmatult jätkata kuni selle momendini, kuni olukord muutub ehk valitsus muutub. Ma ei oska midagi paremat siin välja pakkuda, et edasi liikuda sellest punktist, kus me oleme.