Tänased eesti noored näivad arvavat, et sõnavabadus on õigus rääkida raamistatud piires “õiget” juttu

Ilmselt arvab enamik Eesti noori, et nad on demokraatia-meelsed ega ole kohe kindlasti ajupestud, aga nende toetus riiklikul tasemel levivatele ideoloogiatele näitab, et sõnavabadusest on neil piiratud arusaam.

Ajaloolane Lauri Vahtre kirjutab Objektiivis: „Väga jõhkralt öeldes ihaleb suur osa tänastest noortest hirmuvalitsust. Nõutakse jõhkraid reegleid nn rohepöörde elluviimiseks, karme karistusi nn vihakõne eest, kodanlikku hukkamist konservatiivsete seisukohtada väljendamise eest. On näha, et käed sügelevad seda kõike ellu viima, „keskaegsetele“ tagurlastele kohta kätte näitama. Vägivald on sama ahvatlev kui alati.“

Vahtrel on õigus, sest kui jälgida mistahes uuringuid, siis paljud noored ongi “progressivistide” toetajad, need aga on lammutajad, kes oma tegemisi kritiseerida ei luba. Väites, et kõik, mis nemad teevad, on õige, panevad peamiselt just vasakpoolsed noori uskuma, et õige asja nimel on lubatud teistsuguseid (“valesid”) arvamusi summutada kuni vanglateni välja.

Sõnavabadus aga tähendab õigust välja öelda kõike mis on südamel ja seda tagajärgi kartmata. Tegelikult on vähe neid sõnu, mille eest peaks käe suule suruma ja need ongi väga väga jõhkrad: “Tapke! Pekske! Vägistage!” ja veel mõned.

Kõik need ütlemised, mille eest juba nüüd Facebooki konto blokeerimisega karistatakse ja mida vaenukõneseadus reguleerima pannakse, jäävad sõnavabaduse kindlatesse piiridesse. Noored peaksid aru saama, et kellegi nimetamine paksuks või kasvõi “pedeks” ei ole vihakõne. Normaalses ühiskonnas reguleerivad moraal ja eetika sõnakasutust paremini kui vaenukõneseadus.

Sõnavabadus on üks kõrgemalt hinnatavamaid vabadusi. Võib öelda, et ajakirja Charlie Hebdo toimetuse rahvas andis elu selle eest – Euroopas nõuti juba mõnda aega prohveti Muhamedi pilapiltide avaldamise keelustamist, aga sõnavabaduse pooldajad ei nõustunud sellega, et agressiivset religiooni ei tohi kritiseerida. Ka üsna polariseerunud USA-s pole vihakõneseadused erinevalt Euroopast populaarsed, sest leitakse, et kui osa sõnade kasutamine keelatakse, siis läheb see protsess laviinina edasi ja varsti sõnavabadus lämbub.

Et mõista sõnavabaduse tõelist tähendust, võiksid noored mõelda neile mõtetele, mida nad ise tahaksid kogu maailmale öelda, ja kujutada siis ette, et need toredad asjad ühtäkki keelustatakse. Sest maailm on pidevas muutuses ja homme võib “vaenusõnade” üle otsustada juba keegi teine, kes täna ise vaikima pidi.

Sõnavabaduse üks raudreegel on see, et keelatut peab olema võimalikult vähe ja see peab olema võimalikult ajutine. Tänastele Lääne vihakõneseadustele aga keeratakse üha enam vinti peale, mis näitab, et need on tegelikult Trooja Hobused, lämmatamaks demokraatia üht suurimat vabadust, sõnavabadust, lämmatada kriitikat ühiskondlike protsesside osas.

Noori on vasakpoolsete ideoloogiate poolt kogu aeg halastamatult ära kasutatud: Hiinas olid hungveipingid, Nõukogude Liidus oktoobrilapsed, pioneerid ja komnoored, ja muidugi ka natsionaalsotsialismi Hitlerjugend. Ja mis eriti kurb: kõik nad on nooruse kogenematuse tõttu olnud võimu tööriistad, kellest on alati hiljem vabanetud kui kuritegude kaasosalistest ja tunnistajatest…

See toob meelde Juhan Smuuli poeemi „Mina, kommunistlik noor“:

Kuis võiski sellel ajal teada siis see,
et minust kasvab kommunistlik noor?
Kes tollel ajal unistada julges,
et kord meid, teetuid, noori miljoneid
Partei ja Stalin kutsub:
„Tulge, tulge,
teid vajab elu, rahvas ja Partei!“

Demokraatlikus ühiskonnas ei nõua ükski noorteorganisatsioon keelustamisi ja repressioone ning noored hindavad kõrgelt sõna- ja südametunnistuse vabadust. Just need ongi valikud, mida ka eesti noortel teha tuleb.

Uued Uudised