Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Aat Purje: igal demokraatia pooldajal on käed ammu rüppe vajunud. Kuhu edasi?

-
17.06.2023
EKRE poliitik Aat Purje.
© Erakogu

Möödunud aastal kirjutasin Postimehe veergudel, kuidas Kaja Kallase algatatud usaldushääletuste laviin tappis parlamentaarse debati. Neil maikuu nädalatel, aasta aega tagasi, nägi meie seadusandlik süsteem enneolematu mastaabi võtnud teerullitaktikat.

Alguse sai see koalitsiooni ja opositsiooni vastuseisust Euroopa Liidu taasterahastu eelnõu küsimuses ja selle usaldusega sidumises, millele järgnesid õige pea neli uut usaldusküsimusega seotud hääletust. Nii palju usaldusküsimusega seotud hääletusi ei olnud ükski peaminister taasiseseisvunud Eestis veel läbi viinud. Tol hetkel oli palju neid, kes julgesid avalikult kaasa mõelda säärase jõupositsiooni kuritarvitamise üle ning hetkeks oli isegi tunda, et vast riigijuhid mõistsid, et säärase praktikaga ületati «hea maitse piir».

Kuid siis alles huvitavaks läks. Usaldushääletusi oli Eesti näinud varemgi, kuid ootamatult tekkinud olukorda ei osanud keegi ette näha. Juunikuuks oli Kaja Kallas ametist vabastanud kõik Keskerakonna ministrid ning valitsema oli jäänud Reformierakond üksi, omamata selleks vajalikku parlamendi mandaati. Taaskord oli neid, kes muretundega tõdesid, et olime jõudnud uude poliitilisse madalpunkti.

Mõni aeg hiljem saabusid Riigikogu valimised ning reformierakondlaste rekordilise valimistulemuse joovastus tõi meid siia, kus me oleme täna. Totaalsesse parlamentaarsesse krahhi, mida iseloomustavad kohatud opositsiooni võrdlemised Putini Venemaa, Adolf Hitleri, KGB-ga, Riigikogu kodu- ja töökorra rikkumine, mis ootab Riigikohtu seisukohta ja opositsiooni veelgi innukam tasalülitamine enneolematu hulga uute usaldusküsimusega seotud hääletustega.

Pean väga kahetsusväärseks, et viimase kahe aastaga Riigikogus valitsuse usaldushääletustega tehtavad rekordid saavad niivõrd vähe avalikkuse tähelepanu. Kaja Kallase valitsused on tänaseks usaldushääletustega oma programmi teostanud kuuel korral. Tähelepanuväärne on seejuures asjaolu, et usaldushääletusi on tänaseks taasiseseisvunud Eestis läbi viidud üksnes kaheteistkümnel korral ning seda esimest korda 2009. aastal Andrus Ansipi valitsuse poolt.

Seega on Kaja Kallase valitsused teinud pool 30-aastasest normist ära üksnes kahe aastaga. Lugejale võib veel huvitav olla ka asjaolu, et taasiseseisvunud Eestis on kaheteistkümnest korrast ühteistkümnel korral usaldushääletusi läbi viinud just Reformierakonna valitsused.

Ja eeltoodu on üksnes sissejuhatuseks eesootavatele usaldushääletustele. Juba täna on Vabariigi Valitsus võtnud Riigikogult menetlusõiguse üle seitsme eelnõu puhul, mis on seotud valitsuse usaldusküsimusega ja saadetud Riigikogu täiskogu 19. juunil toimuvale erakorralisele istungile hääletamiseks.

See tähendab seda, et järgmise nädala esmaspäeval saab Kaja Kallase poliitilisest käekirjast kõikide teadaolevate rekordite ema, sest selle käekirjaga saab olema ellu kutsutud kokku kolmteist usaldushääletust. Seda olukorrast, kus taasiseseisvunud Eestis on tänaseks üldse kokku rakendatud seda praktikat kaheteistkümnel korral.

Ka president Alar Karis juhtis mõned päevad tagasi tähelepanu asjaolule, et valitsus ja vastasrind on Toompeal nii karmis vastuseisus, kus mingiks leppimiseks ja kompromissiks enam ruumi ei näi. Ta sõnas, et usaldushääletused on koalitsiooni võimalus ja oht samal ajal ning oht on selles, et Riigikogu osa ei kärpuks vaid otsustamiseks, kas ta usaldab valitsust, ja parlamentaarne asjalik arutelu soikub.

Igal parlamentaarse demokraatia pooldajal võivadki siinkohal käed jõuetult rippu vajuda. Igal demokraatia pooldajal on juba ammu vajunud. Kuhu edasi?

Hea kolleeg ja erakonnakaaslane prof. Jaak Valge küsis Riigikogu istungit juhatanud Jüri Ratase käest, et kui parlamendis esineb seesugune põhimõtteline poliitiline vastasseis ja selle lahendamiseks kaalutaks näitena kodukorra muutmist, siis kas seda saaks ka valitsuse eelnõuna teha ja kas siis seda saab usaldushääletusega siduda? Ja kui seda tõesti tehakse niimoodi, et seotakse usaldushääletusega, kas me siis võime ausalt resümeerida, et parlamentarism on Eestis lakanud toimimast?

Seesugune illustreeriv absurd on väga asjakohane, kuna kokkuleppekohti ega koalitsioonipoolset tahet, kuidas säärast vaikiva ajastu hõngu parlamendist minema peletada, täna ei ole. Niisamuti puudub aktuaalne poliitiline tahe, et nihutada poliitikakujundamise keset rohkem parlamendi poole, kuna kui juba praegu on institutsioonina tegemist tülika formaalsusega, siis miks peaks sellele andma veelgi enam võimu. See kohe kindlasti ei täida tänase valitsuse huve.

Tõdemus, et saavutatud on uus parlamentarismi madalpunkt enam ei päde. Hoopiski õigem on küsida, et mis parlamendile ettenähtud ülesannetest siin riigis üldse enam relevantsed on?

Aat Purje, Pirita linnaosakogu aseesimees (EKRE)

Algselt ilmus lugu Postimehes