Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Mis juhtub uues „võrdsuses“?

-
21.06.2023

Nii, poole aasta pärast on meil siis „abieluvõrdsus“. Ei ole ju erilist põhjust uskuda, et president jätaks pereseaduse muutmise välja kuulutamata. Mis siis saab olema teisiti?

Otse loomulikult ei teki mitte mingisugust võrdsust, sellest saavad hästi aru nii uue korra pooldajad kui vastased.

Täpselt sama loogika järgi, mille põhjal nähti senises olukorras ebavõrdsust, saab näha ebavõrdsust ka uues olukorras. Abielu sisu ja olemuse muutmise järel saab üks (teadmata suurusega) inimgrupp võimaluse selle institutsiooniga liituda. Teine (samuti teadmata suurusega) inimgrupp kaotab võimaluse sellega liituda. Mitmed (taas teadmata suurusega) inimgrupid ei saa endiselt sellega liituda. Millist „võrdsust“ me siin näeme?

No hüva, seletame siis veelkord need grupid lahti ..

Võimaluse liituda uue kooseluinstitutsiooniga saavad samasoolised paarid. Kui palju neid paare on, seda ei oska öelda keegi. Kui paljud neist reaalselt tahavad endiselt abieluks nimetatava institutsiooniga liituda, seda ei tea samuti keegi. Mis eriti irooniline – kuna uus „abielu“ ei ole oma olemuselt enam abielu, siis saavad nad üksnes „abielluda“, mitte aga abielluda. Küllap mõistavad nad seda ka ise. Kuid … kui nad tunnevad, et said midagi juurde, olgu siis nii.

Teises grupis olen ka mina. See grupp ei saa enam abielluda. Ei saa abielluda naisega, ei saa abielluda mehega. Või rahvapärasemalt – ei saa naist võtta ega mehele minna. Jääb vaid võimalus „abielluda“ füüsilise isikuga. Keda selline variant ei rahulda, see jääbki nö tühjade pihkudega.

Ebaolulise vahemärkusena – mina olen juba abielus. Ja see asetab mind väga absurdsesse olukorda. Kuivõrd abielu mehe ja naise vahel kaob, asendudes „abieluga“ füüsiliste isikute vahel – siis kuhu ma paigutun?

Võtsin omal ajal naise, ei naitunud füüsilise isikuga. Kuna sellist varianti peagi enam ei ole, kas siis minu abielu muutub kehtetuks? Või muutub see automaatselt füüsiliste isikute „abieluks“, mis ei ole mulle vastuvõetav?

Nõnda, seega teine grupp kaotab võimaluse abielluda või satub juba abielus olles väga mitmemõttelisse ja ilmselgelt ebamugavasse olukorda.

Kolmanda grupi moodustavad mitmed erinevad vähemused, keda ei lastud varem ligi abielule ega lasta nüüd ligi ka „abielule“. Mitte keegi ei ole suutnud selgitada või põhjendada, miks hulga vähemuste seast vaid geid ja lesbid nii öelda välja valiti.

Seega osadele anti võimalusi juurde, osadelt võeti ära ja osad jäeti sellest muudatusest puutumata. Kuidas selline protseduur mingit „võrdsust“ suurendab, jääb endiselt arusaamatuks.

Need praegustest abiellunutest ja tulevastest „abiellujatest“, kelle jaoks on tegemist vaid formaalse toiminguga riiklike tagatiste saamiseks, tõepoolest ehk ei tajugi mingit muutust. Kelle jaoks aga abielu oli/on oluline emotsionaalne sümbol, ajalooline staatuse ja pühendumuse institutsioon – need on saanud korvamatu kaotuse.

Kõige olulisem tagajärg ühiskonnas saab aga olema inimlike suhete tasandil. Ei ole kuidagi võimalik õigusaktidega reguleerida nördimust, solvumist, hingevalu, põlgust ja muid emotsioone, mis on meie kõigi igapäevase suhtlemise aluseks.

Ma küll saan mõistuslikult aru, et suur osa (võib-olla enamik) homodest on tavalised, normaalsed, toredad inimesed, kes kogu seda jama sugugi ei igatsenud. Kuid paratamatult kannan alateadlikult ka neile üle kogu oma sügava nördimuse, mida tunnen selle alatuse korraldanud aktivistide suhtes. Ning muidugi ei ole ma ainuke. Väga-väga suure osa heteroinimeste senine rahulik ja sõbralik tolerantsus saab otsa.

Pikkade aastate jooksul ei ole minu suhtumine kaasinimesse karvavõrdki muutunud, kui olen teada saanud, et tema orientatsioon erineb minu omast. Enam see nii ei ole. Enam ei ole ta lihtsalt minust erinev inimene. Nüüd on ta üks nendest, kes võtsid minult ära mulle väga tähtsa institutsiooni. Nüüd on olemas agressiivne TEGU, mille ta on otseselt minu vastu sooritanud. Ja seda ma ei suuda andestada.

Loomulikult ei lähe ma solvangute, ahistuste või muude agressioonide teed. Kindlasti mitte, see ei ole minu loomuses. Kuid olukordades, kus tuleb teha valikuid vastutulelikkuse osas, teen ma endisele vastupidise otsuse. Tühine pisiasi? Muidugi! Kuid kordan – ma ei ole ainuke. Ja selliseid pisiasju hakkab kogunema ning kuhjuma. See on paratamatu, see on inimlik. Paljud näkku sülitamise korral võib-olla ei tõmba kätt rusikasse. Kuid mitte keegi ei säilita sülitaja suhtes sõbratundeid.

Seni ainult propagandakõnedes eksisteerinud lõhe saab reaalsuseks. Kuhu või kui kaugele see lõhe areneb, on hetkel teadmata. Kuid mitte midagi head ma tulemas ei näe.

Ja endiselt on vastamata küsimus – kellele seda vaja on?

 

Priit Tali