Priit Tali: piinlik või kurb?

Delfi TV reporter Algo avaldas Päevalehes iroonilise „õppetunni“ riigikogulastele. Aktuaalse suhtumise homoseksuaalidesse võtab ta kokku lõpusõnadega: „Kui üks inimgrupp suudetakse juba riigikogu saalis taandada madalamaks kui muru – neist tõesti räägitakse kohati, kui alamrassist -, siis kujutage ette, mis toimub meie riigis rohujuuretasandil. Piinlik on.“

Jättes kõrvale kõik muu, millest artiklis juttu, keskenduksin just sellele viimasele mõttele.

Kas ikka on piinlik? Pigem on see väga-väga kurb.

Ka mina elan ja suhtlen aastakümneid ning igapäevaselt sellel rohujuuretasandil. Kindlasti ei anna minu tutvusringkond adekvaatset pilti absoluutselt tervest ühiskonnast. Kuid sellesse kuulub siiski äärmiselt erineva mõttelaadiga ja maailmanägemusega inimesi. On padukonservatiive, süvausklikke, kuid ka ilmalikke liberaale ja lillelapsi.

Järgnev põhineb seega ainult minu isiklikult kogetud „sotsiaalsel uuringul“.

Näen dramaatilist suhtumise muutumist homoseksuaalidesse just viimasel kümnendil.

Fanaatiliste homofoobide suhtumine ilmselt ei ole aastakümnetega muutunud, kuid seda võin vaid loogiliselt oletada, kuivõrd minu tuttavate seas selliseid ei ole.

Üldine ja valdav arvamus samasooliste paaride kohta oli kümne aasta eest samasugune, nagu see oli kakskümmend ja kolmkümmend aastat tagasi. Võib-olla pisut võõrastav, kuid siiski sõbralikult salliv ning reeglina kantud mõtteviisist „ela ise ja lase teistel elada“. Ma tõesti ei mäleta halvustavaid nalju, põlgust, hukkamõistu, ründavaid repliike ega muud sarnast. Reeglina suhtuti neisse täpselt samuti, kui mistahes erinevustesse. Endast erinevaid inimesi vaadatakse ju alati kerge muigega, olgu siis tegemist spordifännide, nudistide või kasvõi filatelistidega. Reeglina ei ole see muie kunagi pahatahtlik. Sest reeglina ei sunni minust erinev (kasvõi drastiliselt teistsugune) inimene mind mitte millekski, ei sega mind, ei võta minu elust midagi ära. Sellel ju põhinebki kõigi tuhandete vähemusrühmade sallimine – kes ei sega mind, seda ei sega ka mina. Praktiliselt igaüks meist kuulub ju mingisse vähemusse, sageli mitmessegi. Seega peaks selline vastastikuse mittesegamise printsiip olema lausa instinktiivselt meile kõigile omane. Paraku alati muidugi ei ole …

Teataval määral on mõistetav, et läbi aegade suuresti tagakiusatud homoseksuaalide esimene refleks võimaluse tekkimisel oli „tagasi teha“. Samas on mõistetamatu selle kättemaksu suunamine nende inimeste vastu, kes reaalselt ei kanna kunagise kiusu ja ahistamise süüd.

Tänane, valdavalt heteroseksuaalne ühiskond on ju enamuses just need inimesed, kes on hüljanud homofoobse mõttelaadi, tunnustavad samasoolisi paare täiesti võrdsete kaaskodanikena ning on loonud praegused võimalused vabaks iseolemiseks. Oh ei, ma ei eelda homoseksuaalidelt mingeid kummardusi ega kiidusõnu! Kuid vaikselt alateadlik tänutunne ning lihtsa mittesegamise printsiibi omaksvõtt oleks ometi loogiline ja teretulnud. Selle asemel on aga kättemaksuhõnguline rünnak heteroväärtuste vastu.

Umbes kümnendi eest sai see rünnak siinmail alguse ning on sellest ajast üha ägenenud. Minul puudub usk, et abieluinstitutsiooni likvideerimine on viimane samm. Millegipärast kardan, et sihiks on heteropaaride surumine sama ahistavasse olukorda, nagu olid homoseksuaalid poole sajandi eest. Kas ja kuidas see õnnestub, seda ma loodetavasti teada ei saa, koolen ehk enne ää.

Kuid on ju täiesti loomulik ja vältimatu, et sellisele väärtuspõhisele ja emotsionaalselt laetud rünnakule tekib reaktsioon. Ei ole vaja ette kujutada, „mis toimub meie riigis rohujuuretasandil“. Isegi kui ma seda praktikas ei teaks, siis elementaarse loogika abil julgeksin täie veendumusega öelda, kuidas on minu heatahtlike ja tolerantsete tuttavate mõtteviis viimase kümnendi jooksul muutunud. Esialgsest hämmingust on tasapisi saanud vastumeelsus, mis üha süveneb. Kuni homokogukonna rünnak oli ainult verbaalne, halvustav ja mõnitav, seni oli ka reaktsioon sellele vaid üha kasvav vastumeelsus. Nüüd, mil rünnak on muutunud reaalselt lõhkuvaks ja väärtusi hävitavaks, on vastumeelsusest saanud vaen. Suures osas leppimatu vaen, kuna teatud väärtuste hävitamisega lihtsalt ei ole võimalik leppida.

Ja taas pean sellegi mõtiskluse lõpetama küsimusega – kellele seda vaja on?

Priit Tali