Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Mis saab eestlaste kaitsetahtest, kui riik nende silme all hävitatakse?

-
26.06.2023
Oleks Vabadussõtta kutsutud võitlema homoriigi, multikultuurse ühiskonna ja kauge impeeriumi nimel, poles Eesti riiki kunagi tekkinud.
© UU

Kui Putin peaks ette võtma sõjakäigu Baltikumis, siis on rahvastikust temale kõige kindlamalt vastu hakkamas rahvusmeelsed eestlased, kel on midagi kaotada, ja see on kodumaa. Aafriklased, usbekid, siia põgenenud ukrainlased, venelased – keegi neist ei hakka relvaga käes Eestit kaitsma, neile on see vaid elukoht.

Vasakäärmuslaste juhitav Eesti riik on võtnud teadlikult suuna ka eestlaste kaitsetahte hävitamisele ning alustati Nursipalu ja Soodlaga. Reformierakonna valitsus tuli inimeste ette juba valmis laiendamiskavaga, mingeid läbirääkimisi polnudki kavas, oodati hääletut allakirjutamist.

Kui selgus, et ega inimesed endast niisama lihtsalt üle sõita ei lase, algas valetamine, vassimine, survestamine ja lõpuks sõideti nursipalulastest seadusemuudatustega ikkagi üle, nii et teerull hüples. Vahepeal jõuti oma kodude eest seisjad meedia toel koguni Kremli käsilasteks tembeldada, kasutades Reformierakonna trumpi, Ukraina sõda, millega Kaja Kallas õigustab juba iga oma sigadust.

Kosmopoliitne Reformierakond ei saa aru ühest lihtsast asjast – eestlaste kaitsetahe saabki alguse sellest majast Nursipalus, kodukaskede all, mille nimel jäetakse maha kodu ja pere ning minnakse kodumaa eest sõdima. Võta see kodu mistahes ettekäänete all ära ja kaitsetahe variseb põrmu. Eriti veel kui oma riik sinu arvamust ei kuula ja teeb laiendust nagu Nõukogude Armee omal ajal suurtel aladel Eestis.

Just nursipalulaste võitlus kodude eest ongi see võitlus, mis paneb eestlased sõja korral mobilisatsioonipunktidesse tõttama. Võta neilt kodud ja sõdima hakkavadki ainult liitlasväed, kelle on Vene-NATO sõja korral ka oma kodumaa kaitsta. Või nagu ütleb üks sotsiaalmeediapostitus: “Eesti Vabariik on tore ja kallis, ent see on loodud meie kodanike kaitseks, mitte vastu. Kui oma riik asub sundkorras küüditama, kui oma ta siis enam ongi?”

Reformierakond ja Kaja Kallas teadsid ilmselt väga hästi, et Nursipalu põrkuvad lihtinimeste ja kaitseväe huvid, aga nad läksid konflikti peale välja – seda näitab seegi, et mitte mingeid arenguid ei püütud isegi leevendada, teerull peale ja asi korras. Ilmselgelt oligi üks eesmärk lüüa lõhe kaitseväe ja inimeste vahele ning muuta relvajõud võimule ustavaks institutsiooniks, mida saaks ka repressioonivahendina kasutada. Kindral Heremi igakülgne toetus Reformierakonna poliitikale, mida ta üldlevinud tava vastaselt (sõjaväelased poliitikasse ei sekku) meedias välja karjub, näitab, et 1934. aasta riigipöördearmee hakkab välja kujunema.

Ega see kõik lõpe ju Nursipalu ja Soodlaga ning kaitseotstarbega – meil on Rail Baltic, planeeritakse suuri tuuleparke, käivad jutud, et EL on huvitatud meie muldmetallidest, mis tähendab kaevandusi jne. Kõige selle eest peavad taanduma eestlaste kui peamise maarahva kodud. Keda või mida me siis enam kaitseme? Kui palju Eestisse planeeritavate hiidrajatiste kasust üldse eestlasteni jõuab? Kas me hakkame võitlema Saksa kapitali tuuleparkide eest?

Võim kandub üha enam Tallinnast Brüsselisse, Euroopa Komisjon otsustab ka Eesti asjade eest – näiteks kirjutas vasakäärmuslik siseminister Lauri Läänemets alla rändeleppele, millega hakatakse üle Vahemere tulevaid musti ja tõmmusid laiali jaotama (ukrainlased ei minevat arvesse, nad on valged).

Kui Brüssel saadab Eestisse araablasi ja aafriklasi ja seda meie tahte vastaselt, siis mille eest meil Eestis sõdida on? Tallinnast on saanud slaavi linn, eesti keelt ei õpi enam keegi, sest hakkama saab vene ja inglise keelega, Reformierakond laseb üha enam võõraid sisse, Eesti ei ole enam rahvusriik – kui paljud tahaksid enam sõdida võõraste alla mattunud maa eest?

Vasakäärmuslik koalitsioon ehk Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid võtsid enne jaanipäeva vastu rida otsuseid, mis hävitavad Eestis traditsioonilise ühiskonna: abielluvad nüüd füüsilised isikud, mitte mehed ja naised; lastega suurperedelt võeti neile mõeldud rahastus ära; ühiskond vaesestatakse maksutõusudega ning tagatipuks on tulemas stalinlik vaenukõneseadus. Siinkohal on paslik küsida: kas sellist Eestit me tahtsimegi? Ja – kas sellise Eesti eest läheksime sõdima?

Rahvusmeelsed eestlased lähevad, aga mitte Kaja Kallase ilusate silmade, vaid Nursipalu kodude nimel. Kuni need veel alles on. Kui enam pole, las siis lähevad rindele lillad pataljonid vikerkaarelippude all või feministide naisüksused, pea kohal sildid: „Minu keha, minu valik!“

Lõpetuseks Andro Roosi arvamus sotsiaalmeedias: “Minu arvates oleme me Eesti Vabariigiga jõudnud punkti, kus peaksime endalt küsima, kas meil riiki üldse tänasel kujul vaja on. Mina näiteks tunnen, et minul, minu perel, kaastöötajatel jne riiki tänasel kujul vaja pole. Majanduskeskkond tõmbab kokku ja hävitab isiklikku motivatsiooni, riigiseltskond püüab tungida isikliku elu sfääri ja seda lämmatada, külvab ebakindlust ja usaldamatust kaaskondlaste vahele, maksusüsteem on ebaeesmärgipärane, sisemine ja väline kaitse puudub, rahasüsteem töötab alla võõrastele ja hävitab oma, bürokraatia on ülemäärane ja kägistab loovust, haridus ei anna juhiseid siin ühiskonnas toimetulekuks jne. Miks me peaksime taluma riiki (mitte segi ajada Eesti kui kodumaa ja meie asualaga – mida eestlastena loomulikult armastame), mis talub meid, kodanikke, vaid selleks, et meist elumahlad välja pigistada ja meile mitte midagi vastu anda?”

Uued Uudised