Kuidas Eesti riik sovetiseerib end valitsevate jõudude abil

Seda pealkirja ei valinud ma juhuslikult. Loen parasjagu Catherine Beltoni raamatut „Putini inimesed: kuidas KGB võttis tagasi Venemaa ja tungis siis edasi läände.“ Huvitav lugemisvara. Huvitavaks teeb see, kuidas ajakirjanik on teinud korraliku uurimistöö, andes ülevaate meie idanaabri presidenti alates tema noorukieast ja teenimisest KGB-s Ida-Saksamaal, kuni praeguste arenguteni.

Loomulikult tuleb teatud osades suhtuda raamatus kriitilisusega: ajakirjaniku töö on teatud osas sellisel moel eeldamine. Aga enamuses on põhjuste, seoste ja tagajärje suhe siiski paika pidanud.

Kui ma sama võtsin Eesti poliitika lahkamiseks ette, nägin antud juhul seost. Võiks öelda nii: skandaal on sest skandaali ei ole. Me ei ole kahjuks siiski Euroopasse kuuluv riik. Me oleme rafineeritud kujul peenetundelise sovetiaja riik. Ja kohe seletan põhjused ja seosed ära.

Esiteks on meil suur probleem ajakirjandusega. Ajakirjandus pakub teenust. Enamuses pakutakse teenust neile, kellel on suuremad finantsilised võimalused. Ajakirjandus, see peavooluajakirjandus pole kunagi küsinud endalt, miks väga paljud inimesed loevad Objektiivi või Uusi Uudiseid rohkem kui neid. Sest on teatud teemasid, mida nad ei puuduta. Aga see ei ole eriti omane vaba maailma ajakirjandusele, kus me ei räägi asjadest. Ajakirjanduse kisa üheksa-protsendilise käibemaksu osas on selge. Nad ei paku tegelikult ju ajakirjandust, vaid ideed sellest. Nende reaktsioon peale valimisi Kaja Kallase poolt öeldud sõnadele, et Reformierakond oli kogu aeg teadnud rahalistest probleemidest, jahmatas neid. Neil oli kogu aeg see uskumus, et nad on keegi, kuigi lõid pimedaid narratiive enne valimisi, millega aitasid kaasa valimiste kallutatusele. Kuidas siis äkki nii, et tegelikult oli asjade kulg hoopis teistsugune?

Ajakirjandus tundis ennast loomulikult ärakasutatuna ning hakkas selles osas tööle. Kuid selles reaalpoliitikas said nemad nüüd samuti tunda, et üritamine kirjutada asjadest nii, võib kurjasti kätte maksta. Ehk tegelikult tegi Reformierakond ja uus valitsus neile Putini-Venemaad. Selle tulem on ilmselt see, et ajakirjandus ei julge enam ilmselt midagi ette võtta, sest tulevik on selles neile endilegi tume.

Aga see on vaid üks näide meie sovetiaja mängudest. Mitte ilmaasjata ei ole öeldud, et kui omal ajal Nõukogude Liit lagunes, siis erinevad parteid tekkisid erinevatest gruppidest. Reformierakond tekkis endistest nomenklatuuritöötajatest. Omaette grupp oli Keskerakond, kus võis kohata kõiki ja kõike. Aga ma arvan, et ei hakka siin rohkem peatuma, sellest on juba varasemalt kirjutatud küll ja küll.

„Putini inimestes“ on aga teemat põhjalikult lahatud. Ette on võetud metsikud 90-ndad Venemaal. Kuidas Venemaal tekkis oligarhia. Ning kuidas oligarhid liikusid seaduslikkuse ja seadusetuse piirimail. See viimane aga saigi neile Putini võimuletulekul püüdepaelaks. Hodorkovskile on raamatus pühendatud mitu eraldi peatükki. Kuidas Vene riik lagundas „Jukose“. Mis oli selle põhjuseks? Hodorkovski keeldus allumast, vastupidiselt Bogdanovi „Surgutneftegazi“ ja Alekperovi „Lukoilile“, Vene riigile, sest Vene riik tahtis saada olulised ettevõtted enda kontrolli alla. Tagajärjeks oli „Jukose“ hävitamine ning Hodorkovski veetis 10 aastat vanglas. Süüdistused ei olnud otseselt ka laest võetud, sest maksud olid üheks põhjuseks, miks need aastad tulid. Aga kõige suuremaks aastate lisajaks oli 10 aastat varem tehtud erastamine väetisefirmas „Apatit“, mis kuulutati kohtu poolt ebaseaduslikuks.

Me saame siin tõmmata paralleele Eestiga, ent need asjad on toimunud palju peenemalt. Ka meil on tagasiulatuvaid kohtuprotsesse. Eriti on seda tundnud ettevõtjad. Aga ka opositsioonipoliitikud. Mõned need rünnakud ei tekita küsimusi, sest see tundub pealtnäha arusaadav ja mõistetav. Aga igal sellisel asjal on oma põhjus. Ja ega ka Hodorkovski jaoks ei olnud vaja ju midagi leiutada. Aga eesmärk oli siiski üks: võtta strateegiline vara erakätest riigi kätte. Vahendeid valimata.

Ka meil on olemas üks taoline kogemus: Vjatšeslav Leedo ja Saaremaa Laevakompanii. Põhimõtteliselt võttis ju riik ühelt ettevõtjalt erakätest ära tema äri, tuues tagasiulatuvalt kohtu ette asjad, mida Leedo oli tõesti teinud. Kuid mille eesmärk oli selge siis, kui TS Reisid võttis saarte vahel kureerimise üle. TS Reisid on riigiettevõte. Ning nii nagu Hodorkovski arvas, et keegi ei saa talle midagi teha, arvas ka Leedo nii. Kui aga probleemiks oli Hodorkovskil, et ta ei lasknud riigil oma tahtmise järgi tegutseda, oli Leedo probleemiks ilmselt see, et ta ei lasknud poliitikuid oma tagatuppa.

Kuidas see välja näeb? Nimelt annetavad ettevõtjad Eestis parteidele üsna kopsakaid summasid. Nimetame seda siis ettemaksuks. Enamus suuri ettevõtteid toetavad kõiki parteisid. Selle põhjus ei ole mitte see, et ei omata maailmavaadet, vaid selle põhjus on hoopis see, et olenemata, kes on võimul, aimatakse, et ei saada rahulikult muidu tegutseda, kui andamit ei maksa. Seesama asi on ka muuseas Venemaal väga levinud. Seal ei saada ettevõtte jaoks isegi korralikult litsentsi, enne kui „juhtivatel“ pole kõigepealt lasknud „nokka niisutada“.

Leedo puhul ei ole kuulda olnud, et ta oleks olnud kedagi toetamas. Aga see ei olnud isegi põhjus. Valitsevatel jõududel oli vaja oluline asi erakätest kätte saada ja selleks oli vaja see ettevõtja eest ära koristada.

Nii nagu Putin omal ajal Peterburis tajus sadama olulisust ja seda, et see peab olema „õigetes“ kätes, saadi ka meil sellest aru. Millal algasid Saaremaa Laevakompanii probleemid, teavad kõik. Aastal 2011 läks liinile viimane laev „Hiiumaa“. Ja juba 2016 võttis TS Reisid laevaliikluse saarte vahel üle. Vahe oli kõigest 5 aastat. Mitu aastat sai ta veel lisaks kohut käia. Samas, nagu öeldud, ta ei olnud ingel, ning paljud probleemid olid reaalsed. Aga tulem oli riigiettevõtte tulek saarte laevaärisse.

See on vaid üks pääsuke. Eestis on ettevõtjaid, kes ei pea paljuks näiteks ka konkurente kõrvaldada skandaalide abil, kasutades selleks teatud parteide abi. Listeeriaskandaal omal ajal täitis mitut eesmärki. Esiteks oli vaja ühel Eesti kalatööstusel (ei hakka nimesid eraldi välja tooma, sest asjaosalised teavad seda nagunii), kes siis oli Reformierakonna suurtoetaja, saada konkurendist jagu. M.V. Wool ei olnud poliitikas tegutsemas. Ei toetanud kedagi. See toimus aga sellel ajal, kui EKRE oli valitsuses ning Mart Järvik põllumajandusminister. Mis oli lõpptulem? M.V. Wool aeti peaaegu kokkukukkumise piirile ning löögi alla sattunud Mart Järvik suruti valitsusest välja. Mati Vetevool, kes oli ettevõtte asutaja, suri paar aastat hiljem. Taaskord oli tegu asjaga, mille sees paistsid välja erinevate poliitgruppide kõrvad. Just eriti nende kõrvad, kellest osa moodustavad praegu ka valitsuse.

Kui aga M.V Wooli puhul oli tegu puhtal kujul teatud ärategemisega, siis Porto Franco asi andis põhjust. Aga siin tasub tähele panna skandaali keskel olnud ärimees Hillar Tederit. Ta on kokku annetanud neljale erakonnale, et hoida oma asju töös. Viimane annetus aga, üle 200 000 euro läks Keskerakonnale, sest Keskerakond oli valitsuses, oli vaja minimeerida opositsiooni poolt erinevaid kanaleid. Tema jälgimine tõi kaasa skandaali, mille tulemusena lagunes valitsus.

Kõige olulisem oli aga see, mis toimus toonase valitsusjuhi Jüri Ratasega, kes teatas valitsuse lõpetamisest, oli ju tegu Keskerakonna valitsusega. See kõik ei takistanud tal hiljem uuesti valitsusse minna Reformierakonnaga. Tagantjärgi võib küsida, et kas Jüri Ratast kas siis ähvardati otseselt või lubati talle midagi konkreetset, et vana valitsus laiali saata. Eesmärk oli aga kindlalt üks: takistada mõne kuu pärast Eestis toimuma pidanud rahvahääletust abielu üle.

Kurioosumiks kujunes aga see, et mõned kuud hiljem lasti Porto Franco osalised vabadusse. Neid ei olnud enam vaja. Operatsioon valitsuse kukutamiseks oli ju tehtud. Selleks oli taas ära kasutatud just teatud vigu, et täita sellega suuremat eesmärki. Hillar Teder, kes oli suurte summadega toetanud enne Reformierakonda ennast, oli astunud sammu, mille tulemusena sai omale kaela uurimise. Taas saaks tõmmata paralleeli idanaabriga, kus uurimisorganid teevad koostööd poliitilistel eesmärkidel. Miljoni eraldamise soovi võib mõista mitmeti. Ja selle peale on üles ehitatud ka süüdistuskokkuvõte. Ehk siis korruptsioon ja erakonna toetamine oleks nagu kaotanud piirid.

Isamaa suurtoetaja Parvel Pruunsilla puhul on aga tegu juba kurioosumiga. Nagu teada, võeti mõni aeg tagasi kinni Pruunsild ja Priit Humal, seoses korruptiivse temaatika esiletoomisega. Ja siin on üks aga, miks taas tekivad küsimused. Pruunsild on teadupärast ainult Isamaa toetaja. Ta on Isamaa liige ja sellepärast pole tal ka olnud põhjust teisi toetada. Isamaa juhtide avaldused pärast Pruunsilla vahistamist aga näitasid, et nad olid silmnähtavalt häiritud taolisest asjade käigust. Vähem tähtis ei ole ka see, et Pruunsild väitis, et tema vahistamine nägi välja, nagu oleks tegu olnud kõrge allilmategelase vahistamisega. Lõpplahendusena konfiskeeriti Pruunsillalt telefon ja arvuti. Tema enda sõnade põhjal tahtis kaitsepolitsei vaid uurida ning leida sealt midagi, millega kohtuasi kokku panna. Tegelikult oli tegu taas vihjega Reformierakonna poolt, kes laseb kaitsepolitseil, nii „igaks juhuks“ rünnata ka teise partei suurtoetajaid. Et nood mõtleks enne järele. Taas on see praktika, millega idanaaber on väga palju kuulsust kogunud. Kui aeg-ajalt puistatakse opositsionääride kodusid, töökohti ja nende toetajaid.

Minnes uuesti tagasi valimiste juurde ning nende jõudude juurde, kes tõid meile nüüd kõik need seadused, siis tegelikult on ju aru saada, et enam ei tehta isegi saladust sellest, kuidas soovitakse opositsiooni maha tampida. Selleks ei ole vaja isegi enam nägusid teha. Maksutõusud, toetuste vähendamine ning abieluvõrdsuse seaduse loomine, tõi esile kogu inetu tervikpildi. Pole ime, et isegi välisajakirjandus ei räägi neist arengutest. Sest kui varasemalt oli näiteks kooseluseadusega ka välismaal kuulsusi (Stephen Fry), kes rääkisid Eestist, kui endisest sotsmaast, kus nüüd on ka kooseluseadus, siis pärast kõiki neid seadusi ning nende sidumist valitsuse usaldushääletusega, valitseb kõrvulukustav vaikus. Ajakirjandus on toonud esile Rootsi, kus selles osas peeti läbirääkimisi ja arutleti. Meil aga mindi sovetipärandi stiilis ning loodi sellega leppimatu vahe opositsiooni ja koalitsiooni vahel. Nii nagu Venemaal, on ka meil loodud valitsevate jõudude vahel, see side, et nende ründamine ka opositsiooni poolt võrdub riigi ründamisega. Mitte ilmaasjata ei kandnud isegi koalitsioonisaadikud Riigikogus rinnas vikerkaaremärki nii nagu 83 aastat tagasi kandsid ühe teise riigi toetajad rinnas punaseid märke. Ajaloolise kurioosumina võeti ka enamus uusi seaduseid vastu 20. juunil. Täpselt 83 aastat hiljem, kui Eestis toimus nn juunipööre.

See on reaalsus, milles me oleme nüüd elanud ja elamas. Ja mul on meeles, kuidas EKRE-t on selles osas süüdistatud, et EKRE tahtvat aega tagasi pöörata. Ei, tahaks elada ilma selleta, et valitsevad erakonnad ei õpetaks, kuidas peaks elama. Subjektiivsuse revolutsioon on olnud nii tugev, et see kajab isegi koolidest vastu, kus õpilastel puudub motivatsioon isegi kooliskäimiseks. Kui Reformierakond süüdistab EKRE-t selles, et too tahtvat aega tagasi pöörata, siis võiks Reformierakonda süüdistada praeguse Venemaa stiilis analoogse võimu loomise püüdmises Eestis. Kus on olemas riigikapitalism ja kõik teised olgu äärmiselt ettevaatlikud oma sõnade ja tegudega.

Heaks näiteks on 100 000 eraldamine Linnar Viigi muuseumile. Teenete eest siis valimisi torpedeerinud SALGA toetamisel. Ja selles osas on pealkiri õigustatud. Sovetiseerimine ühe partei stiilis, kus ei saa tegelikult nimetada Eesti 200-t parteiks vaid Reformierakonna poliitprojektiks, et oma asju läbi suruda, on praegu reaalne. Eesti 200 „uus poliitika“ ongi selles osas „uus“. Me lihtsalt pole pikka aega kogenud sovetiseerimisepüüdu.

Tarmo Hints, EKRE Kristlik ühendus