Nüüd, kui Eesti ühiskond on kõige perverssemal moel väärkoheldud ja riik muutus hullunud kantslerite seksodroomiks, tahaks nii mõnigi pöörduda püha kiriku poole, et leida tõde ja lohutust.
Kui see inimene ei sattu Annika Laatsi või mõne „geikristlasest“ preestri peale, siis on ta õnnega koos. Jaan Tammsalu peale ta hetkel ka ei sattu – puht „tehnilistel põhjustel“ ja ajutiselt. Veel mõni aeg tagasi tundsin sellele inimesele kaasa, sest ka jumala sulane on inimene ja seega nõrk, kuid nüüd mulle tundub, et teda hukutab mitte üksnes ligimese naise himustamise, vaid ka edevuse patt.
Jääb selline mulje, et püha isa konkureerib juba kollases meedias BS Hundi ja teiste oma isikliku elu avalikustamise arvel elavate salongihüaanidega.
Kui ligimestele aastakümneid vooruslikkusest jutelnud mees teeb vastupidiselt tema enda poolt teistele sisendatud tõdedele himupattu, ja see pannakse ka suure kella külge, siis kahetsegu ja lunastagu, aga mitte eputagu püstolreporterite ees. Keegi ei nõua, et Tamsalu läheks elama kõrbesse, koopasse, laseks end rabas süüa kärbestel ja sääskedel või roniks karistuseks mõne samba otsa elama. Ei, oleks piisanud tagasihoidlikust käitumisest. Mingu mõneks ajaks varju ja ärgu tekitagu talle jumala poolt antud abikaasale veel rohkem häbi ja valu!
Aga ei, Delfi-EPL-is ilmus suur intervjuu „Jaan Tammsalu: tunnistasin abikaasale, et mu südames on uus armastus“.
No mis hingelise ekshibitsionismi liik see on – preester räägib oma era- ja intiimelust laiale ilmalikule publikule. Ja see ülestunnistus abikaasale – mida õnnetu naine pidi sel hetkel tundma?
Kiievi seksopatoloog, sertifitseeritud ja akrediteeritud gestaltpsühholoog ja superviisor Jelena Mitina selgitab Tammsalu kombel „üle aisa löönud“ ja „abikaasale tunnistanud“ meeste psühholoogiat:
„Mõne aja pärast hakkab mees tundma süümepiina. Sellega ei saa ta iseseisvalt hakkama, kuna kusagil sügaval hinges omistab ta otsustavat rolli naisolevusele ehk naisele. Ja kardab võtta endale vastutust oma valiku eest. Tulles naise juurde ja rääkides kõigest teeb mees temast psühholoogiliselt juba mitte abikaasat, vaid oma ema kuju, kellelt ootab mõistmist ja andestust. Ja siis tema süütunne taandub. Mõne aja pärast suundub selline mees aga uue rahuldusallika otsinguile. Ja kõik kordub.“
Tammsalu teebki täpselt nii, nagu kirjeldab tuntud Ukraina seksopatoloog.
EPL kirjutab:“Äsja kõmuliselt kerkinud skandaal, mille algtõukeks õpetaja soov oma abielu lahutada, ei olekski meie leebes luterlikus kultuuriruumis midagi tähelepanuväärset, kui sellel ei ripuks seekord küljes abielurikkumise silt. Samas ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et armastatud hingekarjane lahutab juba oma kolmanda (juriidiliselt isegi neljanda, sest ühe abikaasaga abiellus ta kaks korda) abielu. Ja iga kord on ta uude suhtesse läinud veel eelmises abielus olnuna.“
Ega siia polegi midagi lisada. Võib-olla ei ole see hooramine, aga igal juhul on see korduvalt abielu pühadust kuulutanud (mida jumal ühendas, ärgu inimene lahuta) inimene lihtsalt vagatseja. Ärgu siis peapiiskop imestagu, miks KK valitsus ei arvesta EELK-ga ja ei pea sellest lugu. Miks peakski, kui üks muudkui abiellub ja lahutab ning teine propageerib anaalseksi. Aga muudkui räägitakse inimhingest, patukahetsemisest ja kristlikest voorustest.
Kaja Kallast ja Jaan Tammsalut ühendab loosung: „Lugege minu huultelt!“
+ + + + + + +
Meie ühiskond on niigi mitmekordselt lõhestatud, eriti vasakäärmusliku valitsuse vägivaldsete otsuste tõttu, ka jätkuva venestamise ja Ukraina sõjaga.
Nagu seda oleks veel vähe, harrastab rus.postimees viimasel ajal vihaõhutamist keelelisel pinnal: võetakse mingi järjekordne umbkeelse inimese kaebus, kui mõni ei saanud Eestis vene keelega hakkama (mõelda vaid!) ja puhutakse lugejate jaoks mingiks rahvuskonfliktiks.
Selliste sigadustega armastas tegutseda nüüdseks lahkunud Tallinna aukodanik, KaPo figurandist „inimõiguslane“ Aleksei Semjonov ja mõned teised professionaalsed estofoobid ja internatsid.
Ja Postimees, mis pidi seisma eesti keele ja rahvuse säilimise eest läbi aegade (võtke see oma valelik loosung juba maha!), avaldab juba mitmendat korda mingit olmetüli, kus pealkirjas ja loo tasuta osas süüdistatakse ühepoolselt eestlasi.
Eile ilmus vene Postimehes lugu „Medõde alandas naispatsienti selle eest, et too rääkis vene keelt: „Sul tasuks siit ära kolida“.
Pajatatakse, et Narvas elavad 16-aastane Julia oma ema Tatjanaga tulid Tartu ülikooli kliinikumisse, kus „medõde-eestlane“ neid solvas oma sooviga kuulda eesti keelt.
Selle Postimehe poolt soperdatud järjekordse tiblakõnega võite tutvuda ise, lisan vaid mõned eestlasi vaenavate registreeritud kommijate sõimu kuvatõmmised, mida moderaatorid isegi ei koristanud.
Üks kommentaator pani siiski tähele, et patsient, nagu ise ta väidab, oskab eesti keelt, kuid eestlastega eesti keeles põhimõtteliselt ei räägi.
+ + + + + + +
Alanud noorte laulu- ja tantsupidu väisas presidendiametnik Alar Karis.
Peab mehel ikka eriline jultumus olema, et ta tuleb eputama nende hulka, keda ta on koos teda määranud parteilaste kambaga paljaks varastanud ja pilastamisele määranud. Karis oleks võinud rahvale jõuga pähe määratud perede toetuste kärpimise ja pedepulmade seadused väljakuulutamata jätta, aga ta kirjutas kõigile paberitele alla.
Isegi Kaja Kallas on empaatiavõimelisem, kui see hiiliv argpüks. Nagu vahendab Postimehe otseblogi, „…Karis saabus laulukaare alla reede keskpäeval, kui poistekoorid olid just laval koha sisse võtnud. Saanud noortelt sooja vastuvõtu, siirdus ta laulupeoliste supikööki.“
Tuleb tuttav ette küll. Mäletate Hašeki kirjeldatud veltveebel Bautanzelit? Too kirjeldas midagi sarnast:
„Oli meil keegi major Sojka, eriline siga. Polnud ta miski kangelane ja kõige parema meelega kolas ta meil voori juures, sest ülal mäel vilistasid kuulid ja lõhkesid šrapnellid. Ühtelugu tuli ta meie juurde jutuga, et peab kontrollima, kas pataljonis meestele ka korralikku sööki keedetakse. Harilikult ilmus ta meie juurde alla, kui tuli teade, et venelased kavatsevad jälle midagi ette võtta. Siis värises ta kogu kehast, pidi köögis tingimata rummi saama ja alles seejärel hakkas kontrollima kõiki välikööke, mis seisid ringina ümber voori… Nojah, kui see major tuli, hakkas ta kõigis köökides suppi proovima. Tõsi küll, liha ei olnud kuigi palju patta panna, ainult nii palju, kui palju läks korda ümbrusest põrsaid või kondiseid lehmi hankida. Nojah, eks see major Sojka kolanud järjest kõigis köökides ja ükskord – jumala eest, uskuge mind – tiris katlast välja terve neljanda roodu liha. Hakkas sea peast peale, ütles, et see on veel toores, ja laskis veel pisut keeta… pani kõik oma keresse, proovis siis suppi ja kukkus kisama, et see on paljas vesi, et mis kord see on, lihasupp ilma lihata… Major Sojka sai maruvihaseks ja käratas, et ma vist ootan seda, kuni tulevad venelased ja võtavad meilt ära viimased kaks kilo võid, et kui supis pole liha, siis tuleb see või jalamaid supi sisse panna…“.
Alar Karis pani nüüd ka koos Kallase, Läänemetsa ja Hussariga eesti laste toetused (liha nende supis) nahka ja ise läks veel revideerima noorte tantsu- ja laulupeo supikööki.
Ivan Makarov