09.07.2023
(:) kivisildnik
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on väljumas globalistide kontrolli alt. Äsja teatas laulurahva kõige menukam kristlik organisatsioon, et peatab ajutiselt ja nii ja naa abielude registreerimise. Põhjuseks on ilmselgelt asjaolu, et riiklik abieluasjandus on muutunud Piibli seisukohalt vaadates patuseks ja satanistlikuks.
Otsus ei ole ühemõtteline ja selge: “Peapiiskop Urmas Viilma sõnul võttis kirik sellega endale mõtlemisaega ning sügisel otsustatakse, mis saab edasi,” annab teada Postimees. Hetkel oleks siis homoseksualism justkui patt, aga eks edaspidi paistab, tuleb asja analüüsida ja kaaluda ja vaagida – variante on.
Eks ta paras üllatus ole, meil on luterlikud homopastorid ja keegi pole nende tegevust peatanud, isegi ajutiselt mitte. Tõsi, ühe hetero-abielurikkuja ja väidetavalt heategevuslik-ehitusliku salaorganisatsiooni liikmest vaimuliku volitustele äsja siiski pidurit pandi. Seega mehe ja orelimängia suhe ei ole luterlikult ok, aga kahe mehe seksuaalne suhe on vaimulikult igati korrektne, ju siis pole millegi rikkumine.
Homoseksualismi saab luterlik kirikuema- või isa harrastada, seda saab vaimulike tasemel jutlustada ja toetada. Seda meestevahelist suhet aga registreerida ei saa, kuskil siin tuleb siis patt ja piibliõpetus meelde. Hea mälu küll. Ei näe loogikat, ei saa aru mis toimub. Piiskop selgitab, et võib tekkida usuline konflikt ja kirik pole saanud riigilt vastuseid.
Milleks tühiasjadega riiki tülitada? Mis on homoseksualism ja kuidas seda tehakse, selle saab teada internetis, lüües kuuglisse vastava märksõna ja lisades termini pornography või xxx. Visuaalse õppematerjali puudust ei tohiks olla. Kui Kirjanike Liit ei julgenud Kaur Kenderi nn pedofiilia kohtuasjas seisukohta võtta, siis nad ütlesid ka, et ei teagi, mis asi see pornograafia üldse on.
Usulist konflikti pole siiani tekkinud ei piiskopi ega homopastorite vahel, ega piiskopi ja satanistliku riigiaparaadi vahel, ehkki Kirikute Nõukogu, nii nagu mina sellest aru saan, on ennast ühemõtteliselt homoseksualismist distantseerinud. Osundan: “Kuna Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa kristlik kirik aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist. Kõnealust seksuaalpraktikat käsitlevad piiblitekstid kinnitavad, et homoseksuaalsus on patt selle erinevates avaldumisvormides – sugukirena, seksuaalsuhtena ja legaalse partnerlusena.”
Vähe sellest: “See näitab ilmekalt, et homoseksuaalsus ei ole lihtsalt moraali ega loomuliku või juriidilise õiguse küsimus, vaid sõna otseses mõttes eksistentsiaalne, veelgi täpsemalt väljendudes – olemasolu ja ontoloogia küsimus. EKN liikmeskirikute ühine arusaam on, et pahesid ja patte ei peaks ühiskondlikult tunnustama ega isikuvabadusega õigustama. Vastandudes ühiskonnas levivale homoseksuaalsuse heakskiitmisele ja propageerimisele, tõlgendab EKN inimõiguste võõrandamisena juhtumeid, kui traditsiooniliste heteroseksuaalsete veendumuste või nendest lähtuvate avalduste pärast hakatakse kedagi ühiskonnas marginaliseerima või diskrimineerima. Homoseksuaalsus on Piibli järgi patt, mida käsitletakse nii Vanas kui Uues Testamendis ühtviisi negatiivses valguses. Kristlikus elu mõistmises ega praktikas ei saa pattu „normaliseerida”. Kui Soodom ja Gomorra olid homoseksuaalsete pattudega seotud linnad ning pidid seepärast jumaliku kohtuotsuse alusel hävima, siis üldisem homoseksuaalsete praktikate hukkamõist Vana Testamendi aegadel leidub Issandalt Moosesele antud seksuaalelu reguleerivas käsuseaduses: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on jäledus!” Aga loetagu ise.
Mainitud Kirikute Nõukogu ja Piibli seisukohad tulevad luterlastele ilmselt kas üllatusena või on tegemist funktsionaalse lugemisoskuse ilmselge puudega. Ehk on seksuaalrevolutsioonilised ideed kirikunomenklatuurile ikkagi nii südame külge kasvanud, et Moosese käsulauad lihtsalt ei mahu pähe. Eks ole riigi ees lömitamine ja selle eest saadavad hüved ka toredad asjad ja otse traditsiooniks kujunenud.
Luteri kirik on ilmselgelt põhimõttelage, nõrk, iseloomutu, selgrootu ja infiltreeritud igasugusest hämarast lillaroosast ollusest, mille vikerlipuga halvasti varjatud sarved iga päevaga paremini välja paistavad. Seda enam tuleb tunnustada jutuksolevat vastupanuakti. Kas kirik on taas pöördumas kristlike väärtuste poole või on tegu mingi arusaamatuse ja avalike suhete klaarimisega?
Loodame parimat. Enne valimisi keeldusid luteri vaimulikud poliitikasse sekkumast ja ei ühinenud SAPTK algatusega mitte valida, mitte toetada sodomiite ja kutsuda kristlasi üles mitte valima homoaktivistidest sotse, oravaid ja e200 anaalideolooge. Tulemus on käes, luterlased ei sekkunud, ei võtnud heteroseksuaalset seisukohta ja pervod on nüüd võimul ja teevad haledaid pervoseadusi.
Kõik oli ennustatav, kõike ennustati ette ja seda ei olnud raske teha, sest satanistide piidristrateegia on kõigis riikides olnud ühesugune – enne paraadid ja väärastunud meelelahutus, siis kooselu, siis abielu, siis propaganda koolides ja lasteaedades ja lõpuks lapsendamine ja laste kohitsemine. Sellega kaasas käiv kristlaste ja muude heterote tagakiusamine – vaenukõne seadus on tulemas meilgi, sügisel läheb andmiseks.
Seksuaalrevolutsiooniga kaasaminek oli kiriku andestamatu viga, sest pervarite isu ei saa kunagi täis, nad keeravad vinti vaikselt, metoodiliselt ja alati keeravad üle. Armastuse ja täiskasvanute magamistoa jutuga kaasa minek võib tunduda süütu järeleandmisena, aga kes annab Kuradile sõrme, jääb ilma mõlemast käest ja tal võetakse ka pea maha.
See ei ole armastus ja see ei jää ka magamistuppa, kirik ei ole kiiksuga kiimlejate magamistuba, seda ei ole ka tänav, kool, kontserdisaal ega kastraaditööstuse operatsioonilaud keskhaiglas. Tagasi Kirikute Nõukogu ja Piibli juurde – ka armastuse- ja magamistoa jutt oli patt, fakt. Ilmselge, ühemõtteline ja jälk.
Ei tahaks küll olla prohvet, aga ma ei näe meie kirikutes, ei luterlikes ega muudes vankumatut kristlikku vaimsust. Kui kelleltki põhimõttekindlust üldse oodata, siis pigem katoliiklikelt dissidentidelt ja mõnelt vähema kiriku jutlustajalt. Luterlus ilmselgelt ei ole märterluseks valmis. Pikalt ebaseadusliku riigikiriku seisundit nautinud asutusel puuduvad vastupanuliikumiseks vajalikud eeldused ja kaadrid. On see ajutine satanistlikust seksist keeldumine simulatsioon või uue hingamise algus? Loodame parimat, aga ärme oleme sinisilmsed. Kirik on nõrk, seega tuleb riik oma kontrolli alla saada – kirik allub meelsasti ka põhiseaduslikule korrale, juhul kui see kunagi kehtestatakse.
Vali Sven Sildnik riigikokku ja ka luterlased sunnitakse Jeesus Kristuse ees põlvitama. Vali paberil, vali elu!
( : ) kivisildnik
Sanga talus 08.07.2023