10.07.2023
Leo Kunnas
Leo Kunnas, kolonelleitnant (reservis, EKRE), Meelis Kiili, kindralmajor (reservis, Reformierakond) ja Neeme Väli, kindralmajor (reservis, Keskerakond) kirjutasid ühise arvamusartikli, mis sisaldab ka paraja annuse kriitikat, ühtlasi näidates, et vähemalt kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas on erakondade ülene koostöö võimaik.
“Me treenisime kõvasti, kuid tundus, et iga kord, kui hakkasime meeskondadeks kujunema, korraldati meid ümber. Ma pidin hilisemas elus õppima, et me kipume iga uue olukorraga toime tulema reforme tehes ja kui suurepärane meetod see võib olla edu illusiooni loomiseks, tekitades samal ajal hoopis segadust, ebatõhusust ja demoraliseerimist.” (Caius Petronius, 66 A.D.)
Reeglina hindavad meie ametikandjad tulemeid meie kui saajate vaatevinklist, ehk mida liitlased meile annavad. Peale Madridi väitsid ühed, et me ei saanud soovitut, teised seevastu, et saime kõik, mida küsisime. Järgmise, Vilniuses toimuva tippkohtumiseni, on jäänud loetud päevad ja kodumaiseid ootusi kiputakse kohati esitama kui kogu alliansi tegevuse edu mõõdikuid.
Tegelikult saime me Madridist rohkem, kui isegi küsida oskasime. Me oleme saanud NATO strateegilise kontseptsiooni koos NATO Euroopa vägede ülemjuhataja (SACEUR) strateegilise visiooniga. Lühidalt loob viimati nimetatu soodsa keskkonna relvajõudude põhifunktsioonide – kujundada lahinguruumi, luues eeldused võidu saavutamiseks, kaitsta, rünnata ja ära kasutada vaenlase nõrkusi – täitmiseks.
Sir Basil Liddell Harti formuleeritud teooria kohaselt sunnib Euroopa vägede ülemjuhataja visioon vastase välistele kommunikatsiooniliinidele, samal ajal kui NATO väed opereerivad sisemistel kommunikatsiooniliinidel. See esitab vaenajale sellisel hulgal strateegilisi dilemmasid, mis vääravad tema tegutsemisvabadust ja efektiivsust.
NATO uus mobilisatsioonipõhine väeloome protsess, kooskõlas NATO kõikehõlmava sõjapidamise tipukontseptsiooniga ja realistlike plaanide perekonnaga, võimaldab Venemaa Föderatsiooni režiimile peale suruda oma tahet, mis eelmise NATO Euroopa vägede ülemjuhataja kindral Tod Daniel Woltersi sõnul väljendab tahet saavutada rahu meie poolt dikteeritud tingimustel.
Oleme harjunud saama. Tegelikult on kujunenud paljudel ametiisikutel seisukoht, et liitlased on lausa kohustatud meid aitama. Kuid enne Vilniuse tippkohtumist oleks aeg küsida, mida me ise anname ja millised on liitlaste ootused meile. Seda enam, et SACEUR-i visioon eeldab liikmesriikidelt sellega kooskõlas olevat panust, sest alliansi ühiseks kaitseks eraldatavad sõjalised võimed peavad toimima ühtselt juhitava süsteemina.
Taolise eelduse täitmiseks vajame riiklikku julgeolekustrateegiat, mille rakendamise eest vastutaksid vastava taseme pädevad juhid.
Strateegia ja koalitsioonileping
Tõsi, meil on olemas aasta alguses värskendatud julgeolekupoliitika alused, kuid see on poliitika dokument, milles puuduvad strateegiale vajalikud elemendid. Strateegiat püütakse asendada koalitsioonilepinguga, millel sisuliselt pole ühtegi strateegia tunnust. Siin ei mängi rolli, missugune on koalitsiooni koosseis või millist maailmavaadet esindatakse. Koalitsioonileping definitsiooni kohaselt on pelgalt ideede ja valimislubaduste kogum. Strateegia see-eest on protsessi kirjeldus eesmärkide, vahendite ja meetoditega.
Koalitsioonileping on nagu kaleidoskoop, kindla arvu klaaspärlitega, mis on asetatud peeglite süsteemi. Iga pööre tekitab optilise illusiooni uuest pildist, kuid sisu ja kvaliteet ei muutu.
Strateegia on aga nagu väikestest kildudest kokku pandud mosaiik, mis võimaldab näha nii suurt pilti kui ka aru saada, kuidas kõik väiksemad osised teineteist täiendavad ja süsteemina toimivad. Strateegia ühendab ressursid ja meetodid koordineeritud protsessiks rahvuslike huvide saavutamiseks.
Koalitsioonileping sünnib ajasurve ja valimislubaduste keskkonnas. Küsimus “mis?” on kirjas, kuid küsimus “kuidas?” lahendatakse lihtsustatud korras või jäetakse üldse sisustamata.
Ükski püstitatud eesmärk ei saa olla isetäituv. Lepingu vormistamise tuhinas lükatakse lahenduste leidmine sageli valdkondade juhtidele. Tagajärjeks on äraspidine protsess, kus juhendatav dikteerib, kuidas teda juhendada ja mida saavutada. Nii jõuame kitsa vaateni ja tegevusprogrammini, mis oluliselt hälbib riigikaitse laia käsitluse põhimõtetest.
Näiteks koalitsioonileping 2022–2023 sätestab: “Eesti kaitsevõime kiirendatud väljaarendamine peab tuginema kaitseväe juhataja sõjalisele nõuandele ja selle põhjal kujuneb ka riigikaitsekulude osakaal SKP-s”.
Demokraatlikus riigis ei saa poliitilist vastutust lükata vormikandja kaela. Kaitseväe juhataja roll on küll oluline, aga laiapindse riigikaitse kontekstis siiski suhteliselt kitsas. Sarnase loogika kohaselt peaks päästeameti peadirektor kujundama kogu elanikkonnakaitse temaatikat.
Teiseks suurendab see riski riigi julgeolekule juhul, kui nõuanne ja nõustaja ei ole oma ülesannete kõrgusel, seda enam olukorras, kus arusaam tsiviilkontrolli olemusest on nõrk.
Loomulikult tuleb kõrgeid ametikandjaid usaldada, kuid usaldusega peab kaasnema ka adekvaatne kontrollimehhanism.
Tasub meenutada, et Samuel Huntingtoni sõnastatud demokraatliku riigi tsiviilkontrolli mehhanismil on kaks komponenti. Mehhanism välistab sõjaväelaste sekkumise poliitikasse, kuid eeldab sõjalise süsteemi teatavat autonoomiat. Kuid kusagil peavad need kaks maailma kokku saama ja poliitilisel poolel peab olema võime hinnata sõjalise sisendi adekvaatsust.
Näiteks on just sel põhjusel Soome kaitseministeeriumi kantsleri ametikirjelduses klausel, mis nõuab ametikandjalt reservis oleva kindrali auastet ja sellega kaasnevat elukogemust ning pädevust. See on ka põhjus, miks põhjanaabritel täidab üsna tihti seda ametikohta endine kaitseväe peastaabi ülem. Ekspertiis ja kompetentsed ametimehed on strateegilise juhtimise alus. Erinevalt põhjanaabritest meil seda printsiipi rakendatud ei ole.
Võimetus näha suurt pilti
Võimetus näha suurt pilti tekitab eksiarvamusi ja toodab ebakvaliteetseid nõuandeid. Näiteks selliseid, kus neljarealiste teede ehitamise asemel soovitatakse osta rakette. Põhja-Koreal on palju rakette ja vähe teid, Iisraelil seevastu on nii raketid kui ka teed. Marssal Carl Gustaf Emil Mannerheim on öelnud, et inimestel peab olema riigis elamine sedavõrd hea, et nad tahavad seda riiki kaitsta. Just selline peab olema strateegilise juhi mõttekäik.
Meil on riigis piisavalt intellektuaalset kapitali, et valida Iisraeli tee. Seda enam, et NATO laienemine Läänemere ruumis on meie geopoliitilist olukorda ja sellega kaasnevat julgeolekut oluliselt edendanud.
Ometi ei ole Iisraeli mudel eelistatud. Millest see tuleneb? Kaitseväe juhataja Martin Herem on ühes usutluses märkinud, et teenistusest lahkuvaid vanem- ja kõrgemaid ohvitsere saab koheselt asendada värskete kaitseväe akadeemia lõpetajatega.
Kindlasti on värsked leitnandid ja kaptenid saanud korraliku teoreetilise taktikalise tasandi ettevalmistuse ja mõni enesekindlam oleks ehk valmis ka eeltoodud väitele kaasa noogutama, kuid teooria ja enesekindlus ei asenda strateegilisel juhtimistasandil vajalikku teenistus- ja elukogemust, mis koos täiendavate teadmistega loob küpsuse kõrgema juhtimistasandi komplekssuse hoomamiseks.
Selle olemust on kõige paremini tabanud Carl von Clausewitz oma teoses “Sõjast”. Teadusemees ja sõda ning selle tulevikku analüüsivate raamatute autor Martin van Creveld on öelnud, et Clausewitzi “Sõjast” ei tohi anda lugeda ohvitseridele enne majori auastmeni jõudmist, kuna nad ei ole veel piisavalt küpsed selle teose lahtimõtestamiseks. Selle arvamusega tuleb nõustuda, sest taktikalisele tasandile kinni jäänud mõttemallid põhjustavad strateegilisel tasandil rakendamisel kalliks maksma minevaid vigu.
Strateegia olemasolu annaks olulise tõuke ebakvaliteetse nõuande ennetamiseks ja järjepidevuse ning jätkusuutlikkuse tagamiseks. 2012. aastal koostatud riigikaitse arengukava (RKAK 2013-2022) on näide strateegia puudumisest tingitud ebasoodsatest mõjudest.
Soov teha asju teisiti oli mõistetav, kuid selleks peaks olema visioon ja selle täitmise kontseptsioon. Tolleaegne ameeriklastelt laenatud väide, et me ei tee “õõnsat väge” kõlas küll uhkelt, kuid oli juba siis otsustajate enda tunnistusel vastuolus julgeolekuolukorraga.
Tegelik tulem oli maaväe vahejuhtimistasandi ja kaitseringkondade ning sellest tingitud detsentraliseeritud juhtimise kaotamine, samuti sõjaaja kaitseväe kärpimine poole võrra väiksemaks.
Ilma strateegilise juhtimiskontseptsioonita on ükskõik missugune vägi õõnes. Siinkohal on paslik meenutada Hiina filosoofi ja sõjamehe Sun Zi paradigmat: “Strateegia ilma taktikata on aeglaseim tee võiduni, taktika ilma strateegiata on müra enne lüüasaamist”.
Kaitseväe juhatajast tehti “überjuht”, kes pidi korraga ja üheaegselt andma sõjalist nõu poliitilisele tasandile, tagama operatiivtasandil väeliikide vahelise koordinatsiooni ja juhtima taktikalisel tasandil maaväe üksuste tegevust. 2012. aasta reform oli viga ja selle tagajärjed mõjutavad riigikaitse arenguid siiani.
Mõneti on käimasolev diviisi staabi loomine tollal likvideeritud maaväe vahejuhtimistasandi taastamise katse. Kümme aastat on piisavalt pikk aeg, et ähmastada institutsionaalset mälu. Sestap on vajalik nentida, et mõned toonased planeerimisgrupi võtmeisikud on ka praeguse diviisiprojekti eesotsas. Ka võitles nii mõnigi praegune tuline kaitsekulude tõstmise propageerija sel ajal sama tuliselt sõjalise võimearenduse kärpimise eest. Tuleb loota, et tehtud vigu tunnistatakse ja neist ka õpitakse.
Ees ootab maraton
Diviisi loomist on avalikkusele esitletud NATO tippkohtumise tulemina. See on liitlastega koos tehtud otsus ja otsust tuleb täita. Diviisi loomist on esitatud kaitsevaldkonna viimase kümnendi suurima eduloona, mis justkui kõrvaldaks kaitsevaldkonda vaevanud kitsaskohad ja teeks meie ettevõtmised teistele NATO partneritele arusaadavaks.
On enesestmõistetav, et NATO partnerid ja eriti sõjaväelased teavad, mis on diviis. Diviis on NATO standardite kohaselt taktikaline väekoondis ja sellisena tulebki seda vaadelda. Kindlasti ei ole tegemist hõbekuuliga, mis lahendab kõik meie sõjalist riigikaitset räsivad probleemid.
Enne rahvusliku diviisi rajamise otsuse langetamist oli Eesti võtnud endale NATO tippkohtumisel kinnitatud ülesande luua koos Taani ja Lätiga Põhjadiviisi staap. Peale mõneaastast ponnistamist raamriigi kohustustest loobuti kuna võetud ülesanne osutus üle jõu käivaks. Selle asemel otsustati moodustada rahvuslik diviisi staap.
Mitmerahvuselise Põhjadiviisi staabi on NATO nüüdseks akrediteerinud ja see on ametlik osa NATO väestruktuurist. Loomisest akrediteerimiseni kulus aastaid. Eesti rahvuslik diviis peab selle staatuse saavutamiseks panustama rohkem aega ning ressursi ja arvestama väiksema ning ebakindlama rahvusvahelise osalusega.
Äsja lõppenud Kevadtormil osales staabi koosseisus ainult kaks kolmandikku kaitseväe panusena ettenähtud inimestest. Oleme otsustanud mehitada pool staabist liitlastega, neist olid kohal mõned sideohvitserid ning paar vaatlejat. Briti kontingent oli küll staabi juures, kuid mitte integreeritud, vaid eraldi kehandina.
Väidetavalt saadeti staabi koosseis peale õppuse lõppu osalema väljaõppeprogrammis. See tähendab, et suur osa meie inimesi ja sisuliselt kogu eeldatav liitlaste panus jäävad staabi kui juhtimiselemendi kokkuharjutamisest kõrvale.
Kuna diviisi staabi näol on tegemist rahvusliku struktuuriüksusega pole selge, millise mehhanismiga tagatakse liitlaste panuse valmidus ja kättesaadavus, isegi juhul kui inimesed õnnestub kuidagi väljaõppeprogrammi kaasata. Kuna staabi sertifitseerimist ei peeta vajalikuks, jääb see ilmselt NATO väestruktuurist välja.
Ka diviisi enda ülesehitus põhjustab küsimusi. Kevadtormil selgus, et Briti brigaad, mis just nagu peaks olema panusena Eesti diviisi jaoks reserveeritud, on ühtlasi ka VJTF-i valmiduses ehk määratud NATO kiirreageerimisjõudude koosseisu. See tähendab, et vajadusel saadetakse brigaad teiste ülesannete täitmiseks minema.
Ka teiste, õppuse ajaks Eestisse saadetud üksuste käsuõigust polnud üle antud. Nii on diviisi ülem olukorras, kus näiteks HIMARS-id on küll füüsiliselt siin, kuid nende kasutamise üle otsustab keegi teine kusagil mujal.
Kaitsevägi plaanib anda maakaitseringkonnad diviisiülema alluvusse. See põhjustaks omakorda mitmeid dilemmasid või osutuks suisa praktikas rakendamatuks.
Esiteks on diviis väekoondis, millel peaks olema vabadus sooritada manöövreid vastavalt lahingutegevuse vajadustele. Maakaitseringkonnad vastupidi on konkreetse territooriumi kaitseks moodustatud üksused. Neid kahte täiesti erinevat ülesannet omavahel klappima panna saab kindlasti olema väljakutse.
Teiseks nähakse diviisi tegutsemist ette NATO raamistikus, mis omakorda tähendab selle allutamist NATO juhtimise alla. Paraku näeb alliansi doktriin ette seda, et territoriaalsete küsimustega NATO ei tegele, need on vastuvõtva riigi ülesanded.
On räägitud ka plaanist suunata kõik liitlaste panustatavad osised diviisi koosseisu. See oleks midagi väga innovatiivset, sest näiteks väeliikide integratsioon ei toimu taktikalise tasandi kaudu ning ka NATO kontekstis on mere- ning õhuväe käsuahelad hoopis teise loogika järgi.
Kõik need mõtted muudavad loodava diviisi analooge mitteomavaks monstrumiks, mis väljub mitmes mõttes diviisi jaoks tavapärastest raamidest ja tõstavad küsimuse, miks puudu oleva vahejuhtimistasandina luuakse just diviisi aga mitte maaväe staap, mis oleks sellisel juhul palju loogilisem.
Kui mingil arusaamatul põhjusel peab loodav kindlasti olema diviis, siis miks seda tehakse rahvuslikuna, mitte MOU-l (Memorandum of Understanding) tugineva rahvusvahelise diviisina, seda enam, et suur osa nii staabi koosseisust kui ka üksustest loodetakse saada liitlastelt? Praeguse lähenemisega vormitakse diviisi ülemast samasugust “überjuhti”, nagu 2012. aastal üritati teha kaitseväe juhatajast.
Diviisi staabi komplekteerimine inimestega on läinud visalt. Praegu ollakse olukorras, kus vana juhtimisstruktuur on piltlikult öeldes kannibaliseeritud ja uus jätkuvalt poolik. Krooniline puudus on kogemuste ja teadmistega vanemohvitseridest.
Tuletame meelde, et just ohvitseride nappus toodi 2012. aastal peamise põhjusena, miks juhtimiselemente kokku tõmmati. Möödunud kümne aastaga ei ole olukord paremaks muutunud ja märgid näitavad, et probleem süveneb.
Millegipärast ei otsita diviisi tasandile värskeid leitnante, vaid ikka kogemustega vanemohvitsere. President võib ju formaalse auastme küsimuse paari käskkirjaga kiiresti lahendada, kuid selleks, et leitnandist ka päriselt major saaks, kulub vähemalt kümme aastat. Kaitsevägi on probleemi ees, et kümne aasta pärast on suur osa praegustest leitnantidest teenistusest lahkunud.
Sõjaliste teadmiste ja kogemuste väljavool enne piirvanuse täitumist on suur. Näiteks 2021. aastal lahkus, vabastati teenistusest või koondati kokku 459 tegevväelast. Seda on püütud peatada peamiselt ühe meetodiga: rohkem raha, aga paraku tulemusteta.
Viimase rahuloluküsitluse kokkuvõte näitab, et tegelikud põhjused on mujal. Hoogsa konsolideerimisega kaitseväest kaitseressursside ametisse tsentraliseeritud personalihaldus muudab kaitseväe võimalusi personalipoliitikat kujundada veelgi ahtamaks.
Ka säärasel süsteemil ei ole teistes NATO riikides analooge. Miks? Juhtimine peab olema üles ehitatud sõjaaja vajadustest lähtuvalt, aga sõjaajal pole ju võimalik personalivaldkonda niimoodi juhtida.
Samuti tuleb ausalt tunnistada, et välja teenitud aastate kaitseväepensioni kaotamine ilma kompensatsioonimehhanismita oli viga. Selle vea tagajärjed alles hakkavad ilmnema. Praeguste meditsiinialaste teadmiste ja Ukraina sõja kogemuste valguses oli ka vaktsineerimata kaitseväelaste teenistusest vabastamine viga. Personalivaldkonna vead hakkavad ohtlikult kuhjuma, samas pole näha, et neid parandada püütaks.
Otsus eraldada riigikaitsele kolm protsenti SKP-st on igati tunnustust väärt. Hoolimata algsest segadusest prioriteetide määratlemisel võimaldab üle miljardi euro aastas planeerimisperioodiks kaitseväele tõsise arenguhüppe.
Tähtis on mõista, et mahukate võimearenduste otsused on stardipauk mitte sprindile, vaid ees ootab maraton. Keerukate relvasüsteemide kasutuselevõtt ja valmiduses hoidmine nõuab lisaks soetamisele ka mahukaid püsikulusid läbi terve elukaare. Relvaturul toimuv ja kiirustamine tekitavad kiusatuse reeglitest mööda minna või neid mugandada.
Viimaste näidetena meenuvad küsitavused tehnika hooldamise ja toidupakkide hangete läbiviimise tulemuste osas. Summad on suured ja tulevad meie kõigi ehk maksumaksjate taskust. Valedest otsustest tingitud võimalik kahju võib samuti olla suur ja mõju mõõdetav mitte ainult raisatud rahana, vaid ka kahjuna riigi julgeolekule. Seega peaks järelevalve riigikaitseliste hangete läbiviimise üle olema pidev protsess.
Omaette küsimus on investeeringute proportsionaalsus riigikaitse kui tervikliku süsteemi arendamise kontekstis. Kui õnne valem on üles ehitatud laskemoona kogusele laos ja keskmiseks õnneks piisab tuhandest mürsust, siis on alati kiusatus defineerida ülimat õnne miljoni mürsuna. Paraku on miljonist vähe abi, kui me mürskude soetamise tuhinas pole panustanud piisavalt süsteemidele, mis võimaldavad leida sihtmärki ning hinnata tabamistäpsust.
Kuidas edasi?
Esmane edu tingimus on visiooni omamine. Parafraseerides Winnie Puhhi oleks enne otsima asumist hea teada, mida me otsime. Kogu valitsemisala hõlmava visiooni koostamise eest vastutab minister isiklikult. Muidugi eeldab see, et minister hoomab valdkonna sisu. Veelgi olulisem on ministeeriumi tippametnike kompetentsus, sest tulevikku vaatav ja julgeolekukeskkond defineeriv nägemus nõuab teadmisi ning tunnetust.
Sõjalise riigikaitse arendamine on vaid osa laiapindsest riigikaitsest ning ettepanekud vajalikust lõppseisundist koos selleni jõudmise kavaga peavad tulema kaitseväe juhatajalt. Tervikpilt, mis seob soovitud tulemi selle saavutamiseks valitud meetmete ja eraldatud ressurssidega, ongi strateegia.
Strateegiani me lähiajal ilmselt ei jõua, kuid kuskilt tuleb alustada. Selleks võiks olla taanlaste eeskujul koostatud parlamendierakondade ülene riigikaitsekokkulepe. Siiani oleme suutnud kokku leppida vaid kolme protsendi ressursi määras, mis eelnevat silmas pidades pole ei piisavalt sisustatud ega metoodiline.
Konsensus peab olema sisuline ja kokkulepe piisavalt detailne. Vastupidisel juhul jätkub see, et poliitikud räägivad üksikutest neile tundmatutest relvasüsteemidest, selle asemel, et rääkida soovitud seisunditest ja ühiskonna turvalisusest. Sõjaväelased omakorda sekkuvad sisepoliitilisse debatti ja mehitavad varustust selle asemel, et varustada inimesi.
Tagajärjeks on kaitseväe muundumine mõningase sõjaväele omaste tunnusjoontega tsiviilametiks. Iga protsessi osaline valib kaleidoskoobist ühe klaasitüki ja püüab seda oma äranägemise ja enesekiituse valguses teistest eristada ja esile tõsta.
Avalikkuses kõlanud ootused loodavale diviisistaabile viitavad pigem sellele, et vahejuhtimistasandina on vaja taastada likvideeritud maaväe staap. Kui siiski otsustatakse diviisistaabi kasuks, tuleb see teha formaalselt selliseks, millisena see reaalselt nagunii on mõeldud: mitmerahvuselisena. Ühiselt allkirjastatud memorandum annab selguse panustajate kohustuste osas ning tagab vähemalt teoreetiliselt, et vajadusel jõuab täiendus meieni õigel ajal ja õiges kvaliteedis.
Diviisi staap peab kindlasti läbima standarditele vastavuse hindamise NATO hindamismeeskonna poolt. Kindlus peab olema ka diviisi koosseisu integreeritavate liitlasüksuste osas. Diviisi koosseisu saab üksusi päriselt lugeda ainult juhul kui nende käsuõigus on üle antud.
Loomulikult vajab diviis tegutsemisel maakaitseringkondade tuge, kuid seda saab tagada läbi NATO-s tavapärase toetav-toetatav suhte. Diviisiülema koormamine territoriaalülesannetega on viga. Seda enam, et maakaitseringkonnad on esimene tasand, kus tagatakse kriiside korral sõjaliste ja tsiviilvõimete ühendamine kogu ühiskonna toimimise kontekstis. Siin toimub samuti kaitseliidu ja reservväe vormimine maakaitseks. Praegu tehakse seda tükikaupa ehk rühmasuurused reservüksused määritakse ilma igasuguse toetuseta malevatesse laiali. See koormab niigi alarahastuses ja personalipuuduses virelevat kaitseliidu väljaõppe- ja toetussüsteemi.
Kui me võtame maakaitse suurendamist tõsiselt, siis tuleb sellesse panustada samaväärselt kogu ülejäänud sõja aja koosseisuga.
“Raha kulutamisega peab kaasnema ka veendumus, et raha kulutatakse õigel viisil õige asja tegemiseks.”
Oleme varmad kiitlema, et järgneva kümne aasta jooksul investeeritakse riigikaitsesse üle kümne miljardi euro. See on tõesti aukartust äratav summa ja raha kulutamisega peab kaasnema ka veendumus, et raha kulutatakse õigel viisil õige asja tegemiseks. Selleks peab riigikontroll algatama programmi, mis muudab senised pistelised auditid alaliseks tegevuseks, mille tulemusi arutatakse regulaarselt ka riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon.
Riigikaitse ei alga kolmest protsendist SKP-st, relvasüsteemidest ega varustusest. See algab kaitsetahtega inimestest, kes väärivad tarka juhtimist. Sõjalise juhi kompetentsi ei määratle see, mis oli tema lõputöö teema või kes selle koostamist juhendas, millisesse korporatsiooni või kõlakotta ta kuulub, kellega käidi ühisel kursusel. Sõjalise juhi kompetentsi määratlevad tema otsused, teod, elukogemus, teenistuspraktika ja isikuomadused.
Kaadrikaitseväelaste värbamis-, väljaõppe-, teenistus- ja personalihalduse süsteem tuleb põhjalikult üle vaadata ja lõpetada püüdlused see jõuga suruda tsiviilametnikele mõeldud raamidesse. Eriti oluline on taastada kaitseväe juhtkonna kompetentsil ja isikuomadustel rajanev valikuprotsess ja tuua kaitseväe juhataja ametisse nimetamine tagasi riigikogu tasandile.
Meie ootustest Vilniuses on kõige häälekamalt kõlanud vajadus uute plaanide järele. Siinkohal tasub meenutada kindralile ja hilisemale presidendile Dwight Eisenhowerile omistatud sõnu: plaan ei tähenda midagi, oluline on plaanimine.
Saame näha, kas uued plaanid on vanadest mäekõrguselt üle. Tuleb meeles pidada, et mida detailsem on plaan, seda kiiremini see aegub. Seega tuleb lisaks plaanidele kaasajastada ka planeerimissüsteemi, et see tagaks plaanide pideva ülevaatamise.
Me ei kahtle, et NATO juhtimisstruktuuris NATO standardite järgi koostatud plaanid on pädevad. Kuid nende rakendamiseks tuleb ka meil oma osa ära teha. Selleks ei piisa vaid uute relvasüsteemide hankimisest, korras peavad olema ka võitlusvõime kontseptuaalne ja moraalne komponent. Kuid kõige olulisemad on riigikaitsesse panustavad inimesed ja neid ei tohi käsitleda pelgalt kulumaterjalina Exceli tabelis.
Leo Kunnas, Meelis Kiili, Neeme Väli