Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Carri Ginter ja Sandra Teras: loovutatud privaatsust enam tagasi ei saa

-
11.07.2023
Kiiruskaamera
© Scanpix

Advokaadibüroo Sorainen partner, õigusteadlane Carri Ginter ja sama büroo jurist Sandra Teras kirjutavad ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos, et iga järgmine riiklik jälgimissüsteem suurendab ambitsioone veelgi intensiivsemaks sekkumiseks.

Kirjatüki ajendiks on Tallinn-Tartu maanteel avatud Eesti esimene tehisintellektil põhinev kiiruskaamera, mis lisaks auto numbrile ja kiirusele tuvastab kõik reisijad, kui palju neid on, kas juht kasutab lubamatult mobiiltelefoni ja kas reisijad kannavad turvavöid. Kaamera skaneerib kogu auto salongis toimuva, on ühendatud riiklike andmebaasidega ja tuvastab, kuidas on lood kindlustuse ja maksude tasumisega.

„Eestis kõlab see düstoopiana ja tõepoolest, meie riigis midagi sellist toimunud ei ole. Küll aga toimub eelkirjeldatu just nüüd ja praegu Ühendkuningriigis,“ kirjutavad autorid.

Kaamerate eestkõnelejate sõnum on lihtne. Reeglid on täitmiseks ja igale tänavanurgale politseinikku panna on ebareaalne. Kodanikuühiskonna esindaja Twitteris väljendas oma seisukohta nii: “Kiiruse ületamine on minu Põhiseaduslikõigus!“

Ginter ja Teras:

„Probleemi tuuma võttis elegantselt kokku jurist Sven Kõllamets: “Võimul on alati suurem kiusatus ja võimalus kogutud andmeid kuritarvitada, mistõttu on alati õigustatud küsimus, kas neid andmeid on tingimata vaja (kuidas nii teha, et poleks vaja), kes neid andmeid näeb, kuidas need on talletatud, milline võimalus on neisse sisse häkkides neid varastada ja kuidas teha nii, et meil oleks võimalikult vähe andmeid ja võimalikult vähe inimesi, kes neid andmeid näeb, sest meie riik pole mitte reguleerimiseks ja kontrollimiseks loodud, vaid inimeste põhivabaduste ja õiguste ning võimaluste kaitseks kohustusi täita… Õigusriigis tuleb eeskätt inimest usaldada, meie liigume sinna, kus me inimest kahtlustame eeskätt ja see pole see riik. Kahtlustav, kontrolliv ja karistav riik oli Nõukogude Liit.”

Lihtsustatult öeldes oleme taastanud ja üles ehitanud ühe eriti laheda väikese, vaba ja edumeelse riigi. Mitte kõik, mida teeb vana Euroopa, ei ole meile eeskujuks. Ometi saime just teada, et juba sel suvel algab sõiduki keskmise kiiruse mõõtmine kiiruskaamerate vahelisel alal. ERR-i andmete kohaselt olevat tegemist metodoloogilise uuringuga, kus rikkumise käigus trahve ei tehta.

Kui praegu teevad kiiruskaamerad kohtmõõtmise käigus pilti vaid kiiruseületajatest ühes asukohas, siis transpordiameti uue plaani kohaselt on mõõtmisega võimalik jälgida sõitjate teekonda ning seda tehakse olenemata sellest, kas kiirust on ületatud või mitte. Seega kiirusületajate asukoha jäädvustamise asemel kaardistatakse kõikide liiklejate teekond. Lihtsustatult: kui seni alustas kaamera oma tööd, kui sa ületasid kiirust ja rikkusid seadust, siis nüüd filmib kaamera kõiki, kes temast mööduvad.

Lõike on plaanis teha mitmeid. Transpordiameti peadirektor Priit Sauk ütles ERR-ile, et olukorda ei päästa see, kui süsteem paigutatakse meie teedel vaid kolmele lõigule ja nende hulk peab olema oluliselt suurem. Niisiis on oodata suuremat sorti kaamerasüsteemi paigaldamist meie maanteedele. Kui praegu salvestab kiiruskaamera selle, kus paikneb rikkuja rikkumise hetkel, siis uus süsteem võimaldab salvestada seda, kes, kellega ja kuhu teel oli. Võimalik, et infotehnoloogiliselt on kuidagi tagatud andmete hävitamine. Võimalik, et mitte.

Me ei tea, milline on kaamerate tehniline konfiguratsioon ja milline on ligipääs andmetele. Ei ole mainitud sedagi, kas kaamera tehtud pildis on näha ainult numbrimärk, ainult sõiduk või jäävad pildile ka autos olijad. On antud lubadus, et andmed mingil hetkel kustutatakse, aga ei ole teada, millal ja milliste reeglite alusel seda tehakse. Millised on tagatised, et tehnoloogia ei võimalda seda “kustutamist” välja lülitada. Jääb ka võimalus, et andmed häkkimise käigus varastatakse.

Tõenäoliselt ei keela põhiseadus selliste Eestis uudsete kaamerate paigaldamist. Ometi on tegemist vale suunaga meie vabaduse kontekstis. See ei ole riigi asi, kellega, kuhu ja millal ma sõidan. Kaamera olemasolu mõjutab kindlasti liiklejate käitumist konkreetsel teelõigul. Siiski ei tähenda see kaamera olemasolu põhjendatust.

Nii on Eestis pikalt räägitud koduvägivalla probleemist. Parafraseerides kaamera pooldajaid võib üles ehitada lihtsa dialoogi: “Kas sinu arust on siis koduvägivald ok? Kas sa arvad, et naisepeksja väärib kaitset? Seda, kes naist ei peksa, kaamera ei mõjuta! Salvestus hävitatakse igakuiselt, kui naiselt pole laekunud politseile kaebust.” Sarnase loogikaga annaks õigustada kaamerate paigaldamist ka paarisuhtes olevate inimeste kodudesse. Ometi on ilmselge, et oma privaatsusest lugupidav kodanik sellist kaamerat oma koju ei luba.

Vana Euroopa kogemus näitab, et andes riigile vaba voli teostada massilist jälgimist (ing: mass surveillance) saab olla üsna kindel, et ei peatuta vaid hetkel plaanis olevate kaameratega. Seda kinnitavad needsamad Inglismaal kasutusele võetud tehisintellektil põhinevad kaamerad. Etteheited loodavale süsteemile on samad: tegemist on jubedust tekitava privaatsusesse sekkumisega. Samuti on ilmne, et kaamerate eesmärk on eelkõige riigi rahakoti täitmine.

Eelnev viibki loogilise järelduseni. Iga järgmine riiklik jälgimissüsteem suurendab ambitsioone veelgi intensiivsemaks sekkumiseks. On ju jälgimine tõhus viis õigusrikkujate väljajuurimiseks. Nii on targem visata kaikaid kodarasse uutele kaamerasüsteemidele enne, kui need on paigaldatud. Loovutatud meetreid oma privaatsusest enam tagasi ei saa ning tegemist ei ole piiramatu ressursiga.

Võib ju öelda, et Eesti riik on usaldusväärsetes kätes ja austab oma kodanike privaatsust. Selline väide oleks aga lühinägelik, kuna süsteemiarhitektuur peab olema selline, mis meid kaitseb ka siis, kui riigivõim pimeduse poole pöörab.

Kui jätame selle süsteemi ehitamata, on lootust, et meieni ei jõua ka Inglismaal tööd alustavad aparaadid, mis sinu auto salongis ja teekonnal toimuva maksimaalse täpsusega üles salvestavad, läbi analüüsivad ja just seda teevad, mida sellel ajahetkel kaameraid kontrollivad ametnikud vajalikuks peavad.“

 

Allikas: ERR