12.07.2023
Jaak Madison
Soraineni jurist Maarika Maripuu selgitab oma arvamusloos (Postimees 10.07), et uus planeeritav vihakõneseadus “tagab senistest katsetest vaenukõnet piirata ja kehtivast seadusest parema tasakaalu ühiskonna kaitse ning sõnavabaduse vahel”. Tegelikult jääb ka sellest arvamusloost arusaamatuks, millist sisulist probleemi proovib valitsus lahendada ning miks teevad ühe Eesti tuntuima õigusbüroo juristid selleks lobitööd. Selgitan kohe lähemalt.
Miks Kallase valitsus teemaga tegeleb?
Alustuseks peaks antud küsimuses kõige enam meeles pidama, mis põhjusel tegelikult tänane valitsus ja ka eelmine Kaja Kallase valitsus nii agaralt vaenukõneseadusega tegeleb. Selleks on 2008. aastal Reformierakonna juhtimisel ühinetud Euroopa Liidu raamotsusega laiendada kriminaalkaristusi n-ö «vaenukõnede» puhul, mida siiski Euroopa Komisjoni arvates Eesti siiani pole piisavalt üle võtnud. Seni on olnud Eestis üpriski laialdane poliitiline konsensus, et sisulist vaenukõnet reguleerib piisavalt karistusseadustiku § 151, mille kohaselt:
“Tegevuse eest, millega avalikult on kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, – karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga.”
Kui Maripuu väidab, et «nii võiks tulevikus karistatav olla olukord, kus venemeelsed kutsuvad üles Ukraina põgenike kodusid põletama, luues sellega olulise ohu ühiskonna turvalisusele», siis täpselt sellisel juhul on ka praegu kehtiv karistusseadustik piisav, et võtta vastutusele need venemeelsed, kes kutsuvad üles põletama ukrainlaste kodusid, kuna sellega tekitataks reaalne oht rahvuse ja päritolu alusel. Selleks ei ole vaja laiendada toimivat karistusseadustikku.
Kui aga väidetakse, et uus eelnõu tagab «kehtivast seadusest parema tasakaalu ühiskonna kaitse ning sõnavabaduse vahel», siis selliseks väiteks oleks vaja siiski ka reaalseid kaasuseid, kus seda tasakaalu pole kehtiv seadus taganud. Minule ei meenu ühtegi juhtumit Eestis, kus mõne avaliku üleskutse, rumala väljaütlemise või kihutustöö tulemusel poleks suudetud leida tasakaalu ning kohaldada kehtivat seadust. Seega jääb absoluutselt arusaamatuks, kuidas uus eelnõu peaks lahendama paremini tasakaaluprobleemi ühiskonnakaitse ja sõnavabaduse vahel, kui seda probleemi tegelikkuses ei eksisteeri.
Mõistan venemeelsete ohtu
Kuid kas eraõigusbüroo esindaja esindab nüüd ka politseid, prokuratuuri või kohtusüsteemi, kui väidab, et “igale olukorrale lähenetakse individuaalselt ning objektiivselt ohutud väljaütlemised jäävad karistuseta» ning et “ei tasu alahinnata politseid, prokuratuuri ning kohtuid, kes nende kaasustega tegelema hakkavad”?
Tänaseni on need riigiinstantsid suutnud edukalt seda tasakaalu hoida ja rakendada kehtivat karistusseadustikku. Kuid millest selline enesekindlus väitmaks, et objektiivselt ohutud väljaütlemised jäävad karistuseta?
Kes peaks hindama objektiivselt ohumäära, kui isik X läheb avalikult välja plakatiga “pederastid on nõmedad”? Kas tegemist on sõnavabadusega või on siin üleskutse vägivallale lähtuvalt kellegi seksuaalsest sättumusest või on tegemist labasusega, millega vaba ühiskond peab lihtsalt leppima? Kuid kui plakatil on “tiblad välja Eestist!”?
Kas tegemist on vaenukõnega rahvuse ja poliitiliste vaadete alusel või on tegemist sõnavabadusega? Eelnevate näidete puhul reguleerib täna kehtiv seadus edukalt olukorda, kus tulebki arvestada üleskutse või avalduse tegija isiklikku tausta, motiive, tõsiseltvõetavust ja reaalset võimalikku ohtu, mida võidaks tekitada kellegi seksuaalse sättumuse või rahvuse alusel.
Lisaks on küsitav muidugi prokuratuuri usaldusväärsus, sest kui alustatakse kriminaalmenetlusi 9-euroste juukselõikuste tõttu, siis miks ei võiks mõni poliitiliselt laetud prokurör alustada menetlust minu suhtes, kui ma ütlen, et Eesti ei vaja islamiusku immigrante, kuna äkki ma tema arvates õhutan vaenu kellegi usuliste veendumuste tõttu.
Paraku praegune arvamuslugu Maripuu sulest õhkub demagoogiast, kus üritatakse mängida avalikkuse tunnetele ekslike väidetega, nagu praegu ei oleks kehtiva karistusseadustikuga võimalik võtta vastutusele venemeelseid.
Mõistetav, et Venemaa ja venelaste küsimus on väga tundeline, kuid seda ei saa ära kasutada sõnavabaduse piiramiseks hoopis muudel eesmärkidel ja põhjustel, mis on minu artikli esimeses pooles toodud ka välja: Eesti valitsuse suutmatus öelda selgelt Euroopa Komisjonile, et meie kehtiv karistusseadustik tagab piisavalt ühiskonna turvalisuse, samas austades kõikide põhiõigust sõnavabadusele.
Jaak Madison, Euroopa Parlamendi liige (EKRE)