15.07.2023
Alar Laneman
Rootsi liikmesuse ja Eesti kaitseplaanide osas võib olla tippkohtumise tulemustega teatud reservatsioonidega rahul. Rootsi osas on veel liikmesuseni mitu kuud minna ja seega on võimalus uute tõkete tekkimiseks. Kaitseplaanid on hea samm edasi.
Samas tuleb tunnistada, et liitlaste brigaad siin oleks olnud parem lahendus kui brigaad teel siia. Wagneri operatsiooni näitel teame, et idanaabril on endiselt alles võime strateegiliseks üllatuseks kiirete sügavate operatsioonide läbiviimisel.
Toimunu oli üllatus kõigile. Seda tehti küll omavahelises jageluses, aga võimekus on olemas. Kas meil on selline eelhoiatusvõime, mis kaitseb meid strateegilise üllatuse eest ja tagab piisava ajavaru liitlasvägede siia saabumiseks?
Kaitseplaanidega seoses tekitavad muret kaks nõrka kohta. Esiteks, NATO riikide tahtmatus kaitsekulude suurendamise osas ja teiseks, lubamatu venitamine sõjatööstuse toodangu mahtude kasvatamisel. Ilma nende nõrkuste kõrvaldamiseta on igasugune areng, ka kaitseplaanide sisuga täitmine, keeruline.
Ukraina küsimuses oli tippkohtumine pettumus. Ukraina on väärt selgemat sihti NATO liikmesuse osas. Sõjaväsimus koos lõputu venitamisega on soodne pinnas pettumuse tekkeks NATO ja Euroopa suhtes. Praegune tippkohtumise tulem innustab agressorit lõputule sõjale.
Ülimalt oluline teema on jäänud aga tahaplaanile. Selleks on alliansi enda eesmärgid ja arendamise vajadus. Alliansi arenguküsimusi vaadatakse üksikute probleemide kontekstis. Mõistetav, kuid kitsas.
Peale Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli allianss teatud mõttes identiteedikriisis. Prooviti leida endale rolli nõrgemate kaitsel ja võitluses terrorismiga. Tänaseks on aga algne väljakutse uues kuues tagasi.
Venemaa Föderatsioon on varjamatult viimas ellu Nõukogude Liidu taastamist. Taastamine on jõudnud nostalgitsevast retoorikast kallaletungide ja genotsiidisõjani.
Tunnistagem reaalsust: teise nime all on vana tont jälle ohustamas Euroopat ja vaba maailma. NATO peab olemas heas vormis valmis täitma oma algseid eesmärke. Praegune suhtumine, et alliansi liiget pole kunagi rünnatud, ei ole piisav.
Kunagine tugev profipoksija, kes vormist väljas, teab, et on ainult aja küsimus, millal keegi proovib, kui tugev ta tegelikult on. Nõrkus on provotseeriv. On aeg end vormi ajada.
Alar Laneman, Riigikogu liige (EKRE), brigaadikindral reservis