Kunnas, Kiili ja Väli: rahvuslikud huvid ja Vilniuse tippkohtumise tulemid

Järjekordne NATO tippkohtumine on möödas, riigipead ja valitsusjuhid on oma heakskiidu andnud eelneval perioodil tehtud tööle ning uutele suundadele. Kõik need otsustuspunktid rajanevad huvidele, mis ühistena määratlemiseks on läbinud alliansi konsensusliku otsustusprotsessi. Kuigi NATO on suures osas ühises väärtusruumis, on igal liikmesriigil siiski omad ootused, nägemus ja arusaam globaalsest julgeolekuolukorrast. Iga riik püüdleb oma huvide ja ootuste täitmise poole. See on pikk ja pidev sõjaline, majanduslik ja diplomaatiline töö. Tippkohtumine on loomulikult tähtis, kuid suurem osa otsustest ja suunistest on ju eelnevalt läbi räägitud, vaieldud, kompromisse leitud ja ühishuvid kujundatud. Oma huvide eest seismine on iga riigi enda kohustus. Mida kompetentsemad ja professionaalsemad on asjaosalised, seda kasulikumaks tulem reeglina kujuneb.

Hans Morgenthau nägi rahvuslikke huve ja nende kaitset riikidevahelise suhtluse peamise kujundajana. Morgenthau arvates saab riikide huve jagada kaheks, elulisteks (vital) ja teisejärgulisteks (secondary). Hilisemad teooriad jagavad rahvuslikke huve erinevate tunnuste järgi kitsamatesse kategooriatesse, kuid kaks põhimõtet kehtivad jätkuvalt. Huvid tuleb konkreetselt defineerida ja iga huvi puhul määratleda selle prioriteetsus. Eestis pole selleni veel jõutud. Tõsi, vaadates julgeolekupoliitika aluseid, koalitsioonilepingut või valitsuse tegevuskava, leiame neist erinevaid üldeesmärke, aluspõhimõtteid, tegevusvaldkondi, väärtusi jms. Selline terminite paljusus tekitab ainult segadust. Friedrich Suur ütles, et see, kes püüab kaitsta kõike, ei kaitse mitte midagi. Samas loeme julgeolekupoliitika alustest, et kõik tegevusvaldkonnad on võrdselt tähtsad. Siiski leiab nimetatud dokumendist ühe ohu ja ühe põhimõtte, mis on defineeritud eksistentsiaalsete ehk elulistena. Eesti jaoks on eksistentsiaalselt oluline demokraatlikel väärtustel ja reeglitel põhineva maailmakorra püsimine ning Venemaalt meile lähtuv oht on eksistentsiaalne.

Valitsus määratles tippkohtumise eel neli olulist eesmärki. Sooviti kaitsekulude miinimumi kinnitamist kahe protsendi tasemel ja 2,5 protsendi kehtestamist pikemaajalise eesmärgina. Oodati vägede ja võimetega kaetud regionaalsete kaitseplaanide kinnitamist. Ukraina suhtes sooviti konkreetsete sammude kinnitamist liikmelisuse saavutamiseks. Viimasena taheti Türgilt selget kinnitust Rootsi liitumisprotsessi lõpetamiseks.

Tippkohtumine kulges Eesti jaoks ootuspäraselt ja tulemid on eelneva perioodi tegemistele vastavad. Nagu Eesti vanasõnagi ütleb, kuidas külvad nõnda lõikad. Väga positiivne sõnum Rootsi peatsest liitumisest on kindlasti üks olulisemaid aspekte meie regiooni julgeolekuruumi kujundamisel ja seda nii sõjalises, majanduslikus kui ka diplomaatilises võtmes. Tõsi, selle huvi realiseerumisel oli Eesti panus minimaalne, kuid see polegi oluline. Oluline on, et Läänemere piirkond on peagi ühtses NATO maa-, mere- ja õhuruumis. See loob NATO-le sõjaliste võimete massiivse ülekaalu mere- ja õhudomeenis, mis on suurepärane heidutusmeede ja annab võimaliku sõjalise konflikti puhul viivitamatu eelise.

Ukraina küsimuses on paljud meie arvamusliidrid ja kolumnistid väljendanud pettumust. Peab paika, et Ukraina NATO-ga liitumine on meie rahvuslikes- ja riiklikes huvides. Me peame väga tõsiselt töötama selle huvi realiseerimiseks, eriti diplomaatilisel rindel. Seekord ei osutunud meie argumentatsioon piisavaks, et veenda kõiki NATO liikmeid olema konkreetne ja kuulama Eesti esindajate soovitusi. Kuid sattuda vahetusse sõjalisse konflikti tuumariigiga ei ole enamiku liikmesriikide huvides. Samas on liitlasriikidel küllaltki selge arusaam Vene Föderatsiooni agressiivsest olemusest. See tagab pikaajalise toetuse Ukrainale. Enamik NATO riike rakendab reaalpoliitikat oma huvide kaitseks, seega on loogiline, et konsensusel põhineva alliansi seekordne otsus oli alalhoidlik. See on õppetund meile, et julgeolekuarhitektuur on kompleksne keerdsõlm, millele ei ole lihtsaid lahendusi.

Paraku kasutavad paljud Eesti kaitsevaldkonna juhid lineaarset mõttemudelit. Mõni ei usu heidutusse, teine teeb üleskutse, et kriisis on vajalik kiire eskalatsioon olukorda, mis oleks konkreetselt käsitletav artikkel viie situatsioonina. Siinkohas on sobilik meenutada Ameerika kodusõja kindrali William Techumseh Shermani sõnu, et iga katse muuta sõda lihtsaks ja arusaadavaks on lõppenud alanduse ja häbiga. Meie partnerid, eriti strateegilise tasandi juhid, rakendavad reeglina mitmetasandilist mõtlemist ja kaugemale küündivaid mõjuanalüüse. Eelmine NATO vägede ülemjuhataja (SACEUR) kindral Wolters ütles ühel oma visiitidest Eestisse: “Teie probleem on selles, et olete suutelised mõtlema vaid ühes dimensioonis, kuid minult nõuab olukord mitmedimensioonilist lähenemist.”

Meie jaoks tähtsaim vahetut ja praktilist väljundit andev tulem Vilniuse tippkohtumisel oli kaitseplaanide kinnitamine. Need plaanid on koostatud kooskõlas julgeolekuolukorraga ja rakendatavad. NATO idapiirile paigutatavad väekoondised ei ole kõigest heidutusvahendid, vaid praktiline sõjaline jõud, mida kasutatakse Euroopa vägede ülemjuhataja strateegilise visiooni kohaselt kiire sõjalise ülekaalu saavutamiseks ning initsiatiivi hoidmiseks. Saksamaa on määranud ühe diviisi Leedu ja seega loomulikult ka kogu Baltikumi kaitseks. Diviisi üks brigaad hakkab paiknema alaliselt Leedus. Läti on läbi NATO väestruktuuris asuva Põhjadiviisi taganud pideva liitlaste kohaloleku ja Kanada kasvava kaasatuse.

Eesti valik, nagu meediast kuuleme, on piirduda NATO eelpaigutuse raames siin oleva Briti kontingendi pataljonisuuruse üksusega, mille juures on alaliselt üks Prantsuse kompanii. Asjaomaste sõnul tuuakse konfliktiohu kasvades terve raskebrigaad Eestisse. Seda on esitatud kui suurepärast plaani, mis ei kahanda sõjalist võimsust ja aitab kokku hoida raha. Aga kui vastane suudab üllatada ja eelhoiatus hilineb, kui vaenaja adub, et oleme nõrgim lüli ja riskib? Oleme eelnevalt korduvalt rõhutanud vajadust suurendada liitlaste kohalolekut juhuks kui eelhoiatus jääb napiks. Tõsi, NATO ja partnerriikide luure on oluliselt täiustunud, kuid Prigožini hiljutist ettevõtmist ei osanud paraku keegi ette näha.

Meenutagem, et meie eelnev kriitika kaitseplaanide sobimatusest tugines valdavalt arusaamale, et eelhoiatus ei tööta ehk sõda algab homme ning nii meie kui NATO saavad sellest teada alles pärast reaalse rünnaku algust. Loomulikult oli äärmiselt rumal eeldada, et kriisi eskaleerumise märkide ilmnemisel oleks NATO ka eelmiste plaanide puhul jäänud lihtsalt pealtvaatajana istuma ja pöidlaid keerutama. Võrreldes vanu plaane praeguse olukorraga, võib üldistades öelda, et suurimad muutused on toimunud kahes aspektis. Esiteks on plaanid tehtud detailsemad ja määratletud konkreetsed üksused plaanide teostamiseks. Teiseks on saadud kinnitus täiendavate vägede alaliseks paigutamiseks Lätti ja Leetu. Eelhoiatuse küsimus on aga sama oluline kui enne ja seda eriti Eesti osas, kus erinevalt meie naabritest eelpaigutatud vägede suurust olulisel määral ei tõsteta.

Raskebrigaadi siirmine on aega ja energiat nõudev ettevõtmine. Seda isegi juhul kui siirmist on rahuaja tingimustes korduvalt harjutatud. Võib-olla ei ole Eestis paikneva üksuse suurus tõepoolest tähtis. Esimese ilmasõja eel küsis Briti kindral Sir Henry Wilson Prantsuse kindralilt Ferdinand Fochilt, et kui palju Briti sõdureid oleks Prantsusmaale vaja, et nad omaksid praktilist väärtust. “Ühest piisab, kuid me teeme kõik selleks, et ta esimeses lahingus surma saaks,” tuli välkkiire vastus. Täna me ei vaja, et keegi peaks surema. Tänane olukord, kui järgida SACEUR-i visiooni, annab suurepärase võimaluse võita sõda ilma lahingutegevust alustamata, kuid selleks on vaja heidutusena toimivat veenvat jõudu ja strateegilist juhtimist.

Tõe huvides tuleb meenutada, et ka Eesti algsed plaanid olid siiski märgatavalt ambitsioonikamad, kui Vilniuses vormistatu. Kaitsevaldkonna juhtide pikaajaline soov on olnud veenda Suurbritannia otsustajaid, et Eestisse oleks mõistlik tuua siin alaliselt paiknev Briti diviisistaap koos diviisi üksustega. Meie partnerid hindasid ettepanekut huvitavaks, kuid nagu asjaolud viitavad, praktikas siiski teostamatuks. Brittide strateegilised huvid on ju globaalsed, need ei piirdu kitsalt Ida-Euroopa või ammugi Baltikumiga. Seega lähtus Eesti valik ilmselt sellest, mis valikusse jäänud oli. Tsaar Peeter I korraldas peale igat lüüasaamist võiduparaadi. Tundub, et sarnaselt tsaarile püütakse ka meil strateegilise visiooni puudumisest tulenevat ebalevat tulemit esitada kui edulugu. Ometi õpetab ajalugu, et julgeolekupoliitilistest valikutest tingitud vigu ei saa parandada pelgalt sõjalise komponendi pealkirja muutmisega.

Tippkohtumise kommünikee punktis 27 kinnitavad liikmesriigid, et investeerivad vähemalt kaks protsenti SKT-st aastas riigikaitsesse. Seega on kunagisest kaitsekulude laest saanud põrand hoolimata sellest, et paljud liikmesriigid sattusid piltlikult öeldes keldrisse, sest isegi põrand on jätkuvalt kättesaamatu. Lisaks tunnistatakse, et tihti nõuab vajalike võimelünkade täitmine kahest protsendist suuremat panustamist.

Oleme oma kaitsekulude protsentuaalse suurusega olnud aastaid NATO avangardis, kuid nüüd paistavad naabrite tehtud valikud tulemuslikumad. Kaitseministri sõnutsi me teist Nursipalu üle ei ela. Temaga tuleb nõustuda, sest Nursipalu protsess pole olnud ei ideaalne ega läbimõeldud. Samas on harjutusala nüüdseks seadusega loodud ja seda tuleb kasutama hakata. Kuid teise Nursipalu vajadus jääb ebaselgeks. Tänaste ja praegu loodavate (sh Nursipalu) harjutusalade mahud on piisavad, kui neid organiseeritult kasutada. Kaitseväe juhataja on öelnud, et raskerelvadest laskmiste tihedus Nursipalus jääb alla Eesti kõuekärgatuste sagedusele. Järelikult on loodav harjutusala alakasutuses. Selles on muidugi oma loogika, kui mõista teise jalaväebrigaadi olemust. See on suures osas reservis olev väekoondis, kus alaliselt on kohal väljaõppes olev ajateenijate pataljon. Harjutusala kasutavad samuti Lõuna-Eestis paiknevad Kaitseliidu malevad, kuid väljaõppe raskuspunkt on neil erinevalt kaitseväest reeglina nädalavahetustel. Seega ei saa harjutusalade vähesus olla argument, et liitlaste kohalolekust loobuda. Raha kokkuhoid liitlaste kohaloleku vältimise põhjendusena pole samuti veenev. Pigem edendaks kohalolek Kagu-Eestis mitte ainult julgeolekut, vaid oleks ka suur elu ja äritegevuse edasiviija regioonis. Liitlaste poolt piirkonda jäetud raha ei tule eesti maksumaksja taskust. Kuid sellest arusaamiseks ei piisa lineaarsest mõtlemisest.

Meie aastakümneid üles ehitatud strateegiline partnerlus võtmeliitlastega näitab mõranemise märke. Oleme oma atraktiivsust üle hinnates kohati käitunud jonniva lapsena, kes kassa kõrval jalgu trampides nõuab emalt maiustuse ostmist. Sellisel käitumisel on tagajärjed, eriti kui ollakse küsija rollis. Heal juhul kutsutakse meid kolleegide ees lapsikuks, halvemal juhul tuleb vajalikke võimeid luua üksinda ja investeerida seetõttu ka rohkem ressurssi. Jalaväemiinid, tankid ja droonitõrje ei ole kujunenud olukorras mitte luksus, vaid hädavajadus ning seda loendit võib jätkata. Samas on tekkinud nõudluse kasvamisest tingitud relvasüsteemide kallinemine. Seega lubatud raha kokkuhoiu asemel peame harjuma mõttega, et tõenäoliselt kulub seda rohkem.

Professor Peeter Lorents on öelnud, et igal kestval rumalusel peavad olema targad põhjused. Tihti võib aga keerulisena paistvate probleemide alged olla üsna lihtsakoelised. Need võivad olla isiklikud, korporatiivsed, karjeristlikud või lihtsalt võimuihast lähtuvad. Rahvusvahelises keskkonnas peab suurema väekoondise ülema kandidaat läbima valikusõela ja tema pädevust ning isikuomadusi kaaluvad kõik projekti üksustega panustavad riigid. Kvalifikatsioonile mittevastav kandidaat valikusõela ei läbi.

Hiljuti Postimehes (21.7) ilmunud artiklis välja toodud kaitseväge räsivate probleemide valguses tekib paratamatult küsimus, kas valiku taga luua diviis rahvuslikuna on otstarbekuse asemel kellegi ambitsioonid ja poliitilise otsustustaseme inertsuse kasutamine. Peame aru andma, et sõjaliste juhtide pädevusest sõltuvad nii sõdurite kui ka tsiviilelanikkonna elud. Ja see asjaolu ei luba teha ühtegi hinnaalandust ei rahvuslikus ega rahvusvahelises keskkonnas. Nii, nagu kurikuulus maskirovka osutub sageli lihtsalt bardakiks, pakutakse meile mõnikord innovatsiooni sildi all lahendusi, mis tähelepanelikumal vaatlusel osutuvad sõjalisteks lapsusteks. Võib ju loota, et keegi ei süvene ja probleemi lahendamiseks piisab selle ignoreerimisest, aga taoline lähenemine reeglina ei tööta. Eriti kui on tegemist rahvusvaheliste partneritega.

Peaministrite Kaja Kallase ja Boris Johnsoni poolt aasta tagasi allkirjastatud ühismemorandumi diviisi asutamist sätestav osa on üldsõnaline ja kirjeldab diviisi kui Eesti projekti, mille toetamise võimalusi britid kaaluvad. Tippkohtumise ajal kaitseministrite Hanno Pevkuri ja Ben Wallace poolt kinnitatud avaldus on palju konkreetsem. Lisaks mõlemapoolsetele märkimisväärsetele kohustustele käsitletakse ka diviisi staabi olemust. Britid on mõistnud, et algne rahvuslik lähenemine diviisi staabi ülesehitamiseks ei toimi ja Eestil on kohustus viia staap vastavusse NATO nõuetega nii, et sellele saaks taotleda rahvusvahelise staabi staatust NATO vägede koosseisus.

Kaitseplaanide toimimise tagamiseks tuleb meil jätkuvalt palju pingutada. Rooma riigimees Cato lõpetas iga oma etteaste fraasiga: “Muide ma arvan, et Kartaago tuleb hävitada.” Matkides Cato järjekindlust võime sõnada: “Muide, Eesti vajab strateegiat.” Kartaago saigi hävitatud, ehk õnnestub ka Eestile strateegia loomine. Strateegia kujundamine ei ole lihtne, kuid see pole võimatu. Paljud vajalikud elemendid on juba olemas. Peame defineerima huvid, määratlema prioriteetsuse, vaagima kasutatavaid ressursse ja hakkama metoodiliselt huvide põhjal püstitatud eesmärke täitma.

Kriitiline edukriteerium on siinkohal strateegiliste juhtide olemasolu ja nende vastavus ametikohale. Riigikaitse arendamiseks on eluliselt oluline, et strateegilise taseme juhid vastaksid neile esitatud nõuetele, sest tänases julgeolekuolukorras on ootused ja vastutus erakordselt suured. Peagi on tulemas kaitsevaldkonna juhtide rotatsioon ja juba spekuleeritakse uute nimedega. Täna ei ole nimed olulised. Varasemate vigade vältimiseks tuleb kõigepealt vastata küsimusele: millised on juhile esitatud kompetentsinõuded, teenistuskäik ja isikuomadused. Strateegiliste juhtide profiili koostamisel tuleb kaasata nii täitevvõimu kui seadusandjat aga samuti süsteemiväliseid eksperte. Kui nõuded on paigas, küllap leitakse siis ka vanem- ja kõrgemaid ohvitsere, kelle seast teha õige valik.

Laia silmaringiga mitmes dimensioonis mõtlevate ja orienteeruvate juhtide eestvedamisel on võimalik luua eluliste huvide põhjal koostatud strateegia, rakendada seda nii kodus ja võõrsil ning Eesti huve tippkohtumistel edukalt kaitsta.