01.08.2023
Prantsusmaal on poliitika kodanike poolt juba ammu tänavatele viidud, sest võimurid rahvast ei kuula.
Demokraatlikus ühiskonnas on poliitiline vägivald lubamatu, aga kui see siiski juhtub, on kõnealuses riigis juba tekkinud tugev demokraatiapuue. Kuigi türannid armastavad sel puhul rääkida rahvast üles ässitavatest äärmuslastest, tekitab see alati küsimuse, et kui võimu poolt on kõik õigesti tehtud, siis kuidas saavad massidele “ekstremistlikud” ideed nii meeltmööda olla, et nende nimel tänavatele minnakse?
Tavaliselt on siis demokraatlikult valitud valitsused juba midagi kapitaalselt valesti teinud ning demokraatiapuue juba nii tugev, et parlamentaarsete vahenditega enam midagi teha ei saa. Nii võetaksegi appi survevahendid, tavaliselt vägivallatu vastupanu, mis kasvab üsna ruttu vägivaldseks, lihtsalt eeldused selleks on tugevad.
Kui meeleavaldajad on tänavatel, siis sulguvad võimuesindajad tavaliselt politseiahelike taha, see ajab meeleavaldajad vihaseks, sest nemad tahaksid poliitikutel “nööpi keerutada” ning edasi väljuvad asjad ruttu kontrolli alt. Vägivalda on lihtsam ennetada kui lõpetada ja selle juures on valitsustel väga suur roll. Üldjuhul aga nad ei kipu seda võimalust ära kasutama.
Hea näide on Prantsusmaa ja selle president Macron. Alates “kollastest vestidest” (mis laias laastus tähendas proteste kliimavõitlusest tingitud kütusehindade tõusu vastu) kuni pensionireformini pole Prantsuse riigivõim protestijatele grammigi järele andnud – kuigi uuringute järgi on pensionireformi vastu kaks kolmandikku prantslastest. Macron on lasknud meeleavaldustel kesta, kohati vägivaldseteks muutuda ja siis pikapeale hääbuda. Kui arvestada, et pensionireformi toetas ka parlament, siis on demokraatia Prantsusmaal ennast suuresti ammendanud, mistõttu on ka poliitika tänavatele läinud, sest rahva tahtega enam ei arvestata.
Kaja Kallase valitsuse üheks suurimaks saavutuseks on oma rahva murdmine, sest Eestis lammutatakse traditsioonilisi väärtusi, võetakse lastelt ära raha, aetakse maksud taevasse, ühiskonda laostatakse “kliimameetmetega” – aga kollast vesti ei pane keegi selga. Seejuures on Kaja Kallase praegune valitsus täiesti mittelegitiimne, sest valimistulemus saavutati selge pettusega, rahvale ei räägitud valimiskampaania ajal mitte midagi kavandatavatest maksutõusudest, mida tuleb nüüd riburada.
Kaja Kallase valitsus ei ole demokraatlikult mandaati saanud, vaid pettusega, võimukamp kaldub üha enam türanniasse, olgu see siis kavandatava sõnavabaduse piiramine vaenukõnesadusega, Nursipalu probleemi lahendamine teerullimeetodil, ettehoiatamata maksutõusud või majandusspetsialistide mittekuulamine majanduse päästmisel üha süvenevast langusest jne. Muide, Ameerika Ühendriikide põhiseaduslikes dokumentides seatakse rahvale lausa kohustus türannid kukutada.
See konstanteering ei ole ülekutse vägivallale, kui seda nii tõlgendada kavatsetakse. Eestil on väga palju võimalusi tuua demokraatia tagasi demokraatlike vahenditega, kuid selleks peab valmis olema ennekõike just riigivõim, mis seda paraku pole, pigem surutakse oma tahtmisi üha jõulisemalt läbi. Eesti aga on juba olukorras, kus vägivallatu vastupanu ja surve võimuritele tänavaprotestide näol on paratamatud. Oleks vaid tegijaid.
Jüri Kukk, toimetaja
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti