04.08.2023
Jääkarud naeravad kliimahüsteeria üle.
Selle suve kuumad ilmad on vesi kliimahüsteerikute veskile. Paljud nendest ei taha aru saada, et ilmamuutus ja kliimamuutus pole sünonüümsed. Igaüks meist võib ilma ennustada 100 protsendi täpsusega, kui ta ennustab, alati õigesti, et ilm muutub. Kliima muutuse ennustuste täpsus on olnud juba pikemat aega nulli lähedal.
Kliimaekspertide luulud
1970. aastatel ennustasid kliima„teadlased“, et uus jääaeg on kohe-kohe saabumas. Tollal arvasid nad, et süsinikdioksiidi soojendav mõju kaalub üle määrdunud õhu jahutava mõju.
USA presidendi Joe Bideni „kliimatsaar“ John Kerry hoiatas aastal 2009, et katastroofilised kliimamuutused kujutavad endast ohtu inimeste julgeolekule, ülemaailmsele stabiilsusele ja isegi Ameerika riiklikule julgeolekule. Ta ennustas et Arktikas on 2014. aastal jäävaba suvi. Seda ei juhtunud. Selle asemel teatasid jääkihi mõõtjad, et 2013. aastal toimus “rekordiline 60-protsendiline kasv.“
Kliimaeksperdiks hakanud endine USA asepresident Al Gore hoiatas oma 2009. aastal Kopenhaageni kliimakonverentsil peetud kõnes, et Arktika kaotab suvekuudel viie kuni seitsme aasta jooksul osa või kogu oma jääst. Samuti vale.
Kõige sõgedam on USA vasemäärmusliku saadikutekoja liikme kliimahüsteeriku Alexandria Ocasio-Cortezi 1919. aastal avaldatud hoiatus: “Maailm lõpeb 12 aasta pärast.” Ei lõppenud.
Rohkem kui 50 aasta jooksul pole keskkonnaliikumise kliimapaanikatekitajad teinud ühtegi õiget ennustust. Nende register on täiuslik. Vähemalt 41 korral on need niinimetatud eksperdid ennustanud, et peatselt on tulemas kohutav keskkonnakatastroof. Seda pole juhtunud.
Ilmastiku ja kliima muutuse tegurid
Peamised tegurid, mis põhjustavad Maa ilmastikku, on päikesekiirgus, niiskus, Maa pöörlemisega seotud õhurõhk ja vulkaanide heitmed.
Päike on dünaamiline taevakeha. Suvalised muutused päikese tuumasünteesis võivad muuta kiirguse hulka, mis mõjutab ilma maakeral. Me teame ka, et on ligi 11 aastat kestev päikese aktiivsustsükkel. Tsükli kõrgpunktis, nn päikese maksimumis, muutuvad päikese magnetpoolused. See tekitab rohkem päikeseplekke, rohkem energiat ja põhjustab päikesepurskeid. Need häirivad maa magnetvälju, tekitavad ilmamuutusi ja mõjutavad isegi Maa ümber tiirlevaid satelliite.
Võib oletada, et kliimamuutuseid on tekitanud kas suvalised või miljonite aastate pikkuseid aktiivsustsüklid, kuigi neid me jälgida ega mõõta ei saa. On põhjust arvata, et kunagi umbes 650 miljoni aasta eest, nn krüogeenide perioodil, lumepall-Maa ajastul, oli maakera kliima nii külm, et maakera oli jää ja lumega täielikult kaetud.
Samuti näitavad geoloogilised uuringud, et maakeral on olnud väga kuumi perioode. Üks soojemaid oli neoproterosoikumi ajastu, 600–800 miljonit aastat tagasi. Viimase 100 miljoni aasta jooksul toimus kaks suurt soojuse tõusu: umbes 92 miljonit aastat tagasi nn kriidiajastu kuum kasvuhoone periood ja umbes 56 miljonit aastat tagasi paleotseeni-eotseeni termiline maksimum.
Liialdamine pole kasulik
Umbes kaks aastakümmet tagasi hakkasid National Geographic, muud sellised ajakirjad ja ka ajalehed näitama ja kirjeldama pilte üksildastest, näljastest karudest sulavatel, triivivatel jääpankadel, nimetades neid kliimamuutuse õnnetuteks ohvriteks. Graafikud ja statistika ei suutnud küllaldast avalikkuse reaktsiooni esile kutsuda, aga oletatav nälgiv jääkaru tekitas sümpaatiat. Jääkarudest tehti katastroofilise kliimamuutuse maskott.
Tänaseks on see moest läinud. Toetusrühm ClimateXChange möönab nüüd, et jääkarule keskendumine tegi nende liikumisele “karuteene”. ÜRO poolt kokku kutsutud Valitsustevahelise Kliimamuutuste Rühma käsiraamat möönab samuti, et see kutsus esile “küünilisuse ja väsimuse.”
Selle aasta juulis ÜRO Valitsustevahelise kliimamuutuse eksperdirühma juhiks valitud professor Jim Skea ütles oma 30. juuli intervjuus The Telegraph ajalehele „Maailm ei lõpe, kui see soojeneb rohkem kui 1,5 kraadi võrra. Kui edastate pidevalt sõnumit, et me kõik oleme väljasuremisele määratud, siis see halvab inimesi ja takistab neil astumast vajalikke samme kliimamuutuste ohjamiseks.”
Niihästi Eesti võimulolijad kui ka Eesti meedia peaks professor Skea manitsust kuulda võtma.
Õnnelikud jääkarud
2015. aastal lisas Rahvusvaheline Looduskaitse Liit jääkaru, Ursus maritimus, oma ohustatud liikide punasesse nimekirja. Nüüd on nad jääkarud sellest eemaldanud. Kriitikud väidavad, et liidu jääkarude spetsialistide rühma ainuke teene viimase 20 aasta jooksul on oma organisatsioon elujõulisena hoidmine hirmu tekitamise kaudu.
Jääkarude arvu jälgivad teadlased on tuvastanud, et jääkarude arv on viimastel aastakümnetel stabiilselt kasvanud. Nende arv on kasvanud 23 000-lt aastatel 1995–2015 29 000-ni.
Sõna “Arktika” pärineb vanakreeka sõnast arctos, karu, millega tähistati suure- ja väikese karu (Ursa major ja Ursa minor), eesti keeli Suure ja Väikese Vankri, tähekujusid. Põhjanaela asukoha tõttu peeti Arktikat Suure Karu riigiks. Näib et Karu riigis on karudel põhjust rõõmu tunda. Eestlastel Eestis kahjuks ei ole. Eestlaste sündimuse kordaja on ainult umbes 1,3, tublisti alla rahvastiku asendusmäära. Jääkarudel näib see olevat umbes 2,6, nende arv on tõusuteel. On ülim aeg lisada eestlased ohustatud liikide punasesse nimekirja.
Jüri Toomepuu