05.08.2023
Rohkem selgitusi pole vajagi.
Üritasin pisut kreeka keelt õppida ning sattusin seega vaatama suurepäraselt tehtud, aga väga amoraalset filmi (Μαύρο Λιβάδι https://www.youtube.com/watch?v=gUf7FVMVVHI vaadatud 05.08.2023). Kindlasti pole see film paslik isikutele, kes on vähem kui nelikümmend aastat siin maamuna peal elanud. Mõni küpsem kolmekümnene võib materjaliga kuidagi ääri-veeri hakkama saada, aga ma pigem siiski ei riskiks. Aju vajab veel turvatunnet ja rahulikku küpsemist. Filmi peategelased on meessoost (!) nunn, keda mängib naissoost näitleja, ning janitšar.
Amoraalne film amoraalseks filmiks, kuid janitšari nägemine tekitas minus igatahes mõtteid. Olen nimelt aru saanud, et janitšarikarjäär polnud reeglina sugugi vaba valik. Otse vastupidi, alistatud rahvad pidid sunniviisiliselt oma pisikesi poegi selleks ohverdama. Treening oli karm, karjäärivõimalused aga kohati lausa hiilgavad.
Mind hakkas aga huvitama janitšaride sisemaailm. Sest kuidas võis end tegelikult tunda üks täiskasvanud janitšar? Kas ta tundis hingepiina? Oli ta ju küll üles kasvatatud türklastega samas kultuuris, valdas vabalt türgi keelt, kuid pidi paratamatult tunnetama, et ta on kuidagi erinev. Erinev välimuselt, erineva mäluga, erineva rahvusmäluga. Taamal taustal pidi tal olema unenäolisi mälupilte talust, kirikust, lapsepõlvest, ähmastest varjudest, kes olid kunagi tema ema ja isa. Kuskil kõrvus kumas kindlasti teise keele kõla. Kurgulaes oli mälestus teistsuguse toidu maitsest. Isegi näole langenud vihmapiisad võisid tekitada mälestuspildi teistsugusest vihmast. Sõõrmeis oli mõnikord teistsuguste lõhnade aimdust.
Aga milleks masenduda ja janitšaridele asjatult kaasa tunda? Võtan šnitti Eesti Vabariigi ametlikest diskursustest ja narratiividest, millega meid siin mooritakse. Väidan naerusui, et tegemist oli mitmekeelsete ja multikultuuriliste meestega. Kus see konverentsi toitlustamine ongi? Lähen ja võtan midagi hamba alla. Siis pean kõne ning ütlen, et janitšarid on toredad ja meie inimesed. Hea oleks nendega lõimuda kahepoolselt ja hakata janitšarifiiliks. Janitšarofoobia on ühiskonnas probleem, aga õnneks noorte seas mitte enam eriti, sest janitšarofoobid surevad varsti ära ning noored on janitšaridele end igati avanud. Tänan tähelepanu eest. Millal tort lahti lõigatakse?
Minu meelest ei saa „mitu õuna“ olla „kaks õuna“. Kindlasti kohe ei saa „mitu õuna“ olla „üks õun“. Kas „kolm õuna“ saaks? Mõnikord harva saaks. „Mitu õuna“ võiks aga üldiselt olla näiteks „viis õuna“ või midagi sinnakanti. Kas meie „mitmekeelsed“ on tõesti üles kasvanud kodus, kus suheldakse iga päev viies keeles? Multikultuuriline on paljukultuuriline. „Palju õunu“ ei ole „kaks õuna“. Alates kuraditosinast hakkab juba looma. Väidan, et sõnu „mitmekeelne“ ja „multikultuuriline“ kasutatakse Eesti Vabariigi diskursustes ja narratiivides nimme nihkes (loe: enamasti valesti).
Olen tuhat ja miljon protsenti veendunud, et oli olemas muhedaid janitšarionusid ja väärikaid janitšarihärrasid. Nad võtsid raskest eluteest parimat. Nad laulsid lõkke ääres türgi rahvalaule, ratsutasid hobuse seljas, väike lahingukogemus muidugi ka. Hiljem leidsid mõne kaupmehe või muidu tegelase oma esiisade maalt ning suutsid nõnda säilitada ka oma emakeele. Kindlasti oli väga äge väärikate janitšarihärrade ja muhedate janitšarionudega juttu puhuda. Aga, aga, aga… kas kõik (!) janitšarid olid toredad ja südamlikud mehed? Ei. Janitšarid olid üldiselt vägagi jõhkrad sõdalased. Nad olid juurteta mehed, sest möödanik oli neilt valulikult küljest nüsitud. Ometi tajusid nad, et on teistest, kelle minevikku lõigutud poldud, erinevad. See tegi janitšaridest tühja hingega režiimitruud julmurid. Lugege ajaloolisi romaane. Tutvute janitšaridega, kes tapavad imikuid ja naeravad ise rõõmsalt.
Ma vaatan maailma ning näen uut ja võimsat janitšarideajastut. Eesti on paksult täis janitšare. Piisab vast visiidist haridusministeeriumi vandlitorni… Nagu janitšaridel pole ka neojanitšaridel juuri. Juurte asemel on neil värvilised T-särgid totrate sõnumitega ja sooülesed rõivad. Kodu asemel on neil must kast, kus oksendab siil. NB! Mitte kiilakas siil Nelson (https://qr.ae/pyJ5vG vaadatud 05.08.2023), keda tema armastav pererahvas loodusesse surema ei jätnud, vaid väga kallis ja kole tehissiil. Juurtetu inimene muutub sageli vägivaldseks nende vastu, kellel on rahvusmälu. Vaimne vägivald seisneb soovis jätta juurtega inimestele keelpill ja jalavarjud. Füüsilist vägivalda näete ohtralt Lääne-Euroopa linnades.
Kes on aga muhe neojanitšarionu ja väärikas neojanitšarihärra? Need on renessansineojanitšarid ehk renessansiinimesed. Sellised inimesed suudavad elada mitmes kultuuris (tihtilugu tegelikult kahes kultuuris, aga kasutan sõna „mitu“ nii nagu kõrgemalt kaude kästakse) ning ujuvad oma mitmikidentiteedis nagu kalad vees. Oluline on aga nentida, et renessansineojanitšarid moodustavad tillukese vähemuse. Täpselt samuti olid vähemuses ka renessansijanitšarid. Väitku Türgi seebiooperid mida iganes. Olen muide näinud türklaste seepi, kus isegi hirmuäratav korsaar Barbarossa oli mõnus onkel, kes tuli teed jooma ja küpsist krõbistama. Minul ajas see stseen aju täiega lühisesse. Janitšaridega ma teil sõjatandril kohtuda ei soovita!
Globalismiajastul on janitšarid paratamatu pahe. Mida aga teha nende võõrastega, kes ei suuda saada muhedaks janitšarionuks või väärikaks janitšarihärraks? Kuidas vähendada nende hinge kõledust ja kaledust? Kuidas hoida ära vägivalda? Võiks alustada sellest, et ei soodustata massiimmigratsiooni ega jäeta Eestis elavatele eestlastele armulikult kannelt ja pastlaid. Edasi ma ei tea. Kui teaksin, oleks Prantsusmaal – ja mitte ainult – praegu sulnis olemine. Tean aga selgelt ühte asja. Kui inimene elab oma esiisade maal, siis tema juuri läbi lõigata ei tohi. Oma kodumaal janitšarileival hea maitsta ei lasta ning „uut ja ühist ajalugu“ ei kirjutata. Kõik, mis käib eesti rahvusluse, eestlaste ja eesti keele vastu, peab olema Eestis karmilt keelatud. Eestlased peavad mõnikord olema neojanitšarid mujal ning sageli olemegi seda elegantselt, nagu hambuni relvastatud Väike Mukk. Eestis eestlased aga janitšarid ei ole. Kui keegi soovib eestlast Eestis janitšariks teha, siis on see isik ilma igasuguse kahtlusevarjuta paha inimene. Kui see isik on ise neojanitšar, siis tahab ta raudselt, et eestlased tunneksid tema valu ja ängi. Tema hinges ulguvat kõledat tuult, mineviku puudumist, lõputut hala, et „kõik on suhteline, hübriid ja sotsiaalne konstruktsioon, sõdade ainuke põhjus on rahaahnus, sugu voolab spektrumis, ma identifitseerin end kui…”. Ei! Eestlastel on Eestis „pisut” enamat kui kannel ja pastlad.
EKI väidab, et piltlikult tähendab janitšar metsikut karistajat, timukat ja ohjeldamatut tapjat (https://www.eki.ee/dict/vsl/index.cgi?Q=janitsar&F=M&C06=et vaadatud 05.08.2023). Jah, ka sellised kriminaalsed metamorfoosid kipuvad kimbutama juurtetuid inimesi. Nende ohvrid on enamasti süütud inimesed, kuid tapetakse loomulikult ka isekeskis (nagu on näha amoraalses filmis, mida ma teil vaadata ei soovitanud).
Elagu muhedad neojanitšarionud! Elagu väärikad neojanitšarihärrad! Elagu eestlased!
Mida aga teha julmade neojanitšaridega? Kuidas vältida nende teket ja vohamist? Millega neid eemale peletada, kui puudub lahingukogemus ja hobuse seljas hästi ei püsi?
Piret Kivi
05.08.2023 Anno Domini