09.08.2023
Kaja Kallas hõljub roosas pilves, uskudes, et välismaal jumaldatakse teda.
Kord rääkis üks isa uhkustundega oma pojast, kes lõpetas kõrgkooli soojamajanduse alal ja sai tema haridusteed jälginud firmalt tööpakkumise ühe tootmisüksuse juhiks. Veel rohkem aga tundis isa uhkust selle üle, et poeg lükkas pakkumise esialgu tagasi ja soovis alustada altpoolt, lihttöölisena, et tutvuda alustuseks tööprotsessiga niiöelda rohujuuretasandilt.
Mitte kõik juhid ei alusta nii. Kui Reformierakond esitas peaministri kohale kandidaadina Taavi Rõivase, tekkis mõiste “flaierijagajast peaministriks”. See tähendas aktiivseid ja püüdlikke noori, kes alustasid poliitilises parteis karjääri, tõusid pärituultes kiiresti mööda karjääriredeli astmeid ning said lühikese ajaga erakonna ladvikusse. Kui erakond sai võimu, pandi ministriteks ka sellised noorpoliitikud – ikkagi uus ja noor jõud, mis sest, et rakenduskõrgkooli hariduse ja vähimagi töökogemuseta, peale vanemate poliitikute “vihmavarju hoidmise”. Ammugi pole neil õpetlikku põrumiskogemust.
Hiljuti kirjutas üks inimene sotsiaalmeedias, et tema hinnangul polevat ka Kaja Kallasel mingit juhikogemust. Tõepoolest, kui vaadata tema elukäiku, siis on ta olnud jurist, advokaat ja mitmete firmade nõukogu liige, kuid pole juhtinud suuri struktuure. Ta oli küll advokaadibüroo Luiga Mody Hääl Borenius konkurentsiõiguse osakonna juht ja Riigikogu majanduskomisjoni esimees, kuid esimene koht ei tundu just aktiivse juhikohana (pigem asendustegevus ja/või väljamõeldud ametikoht) ja teine tähendab pigem laveerimist erinevate komisjonifraktsioonide vahel. Euroopa Parlamendi saadiku koht aga on paljude teadjate sõnutsi lihtsalt koht, kus saab poliitiliselt vegeteerida, piisab enda pidevast näitamisest, sest neist saadikutest ei olene suurt midagi.
Advokaadi ja juristina on Kaja Kallas töötanud suhteliselt lühikest aega ja erinevates büroodes, mis paneb arvama, et sel alal ta väga hiilgav polnud. Küll aga on ta olnud paljude tuuleparkide juhatuses või nõukogus, mis seletab ka seda, miks Kallas on nüüd nii aktiivne kliimahüsteerik ja peaministrina taastuvenergeetika toetaja. Pole ka teada, palju ametikohti on ta saanud, kuna on võimutseva Reformierakonna asutajaliikme Siim Kallase tütar.
Nii ongi Kaja Kallase esimeseks tõsiseks juhikohaks olnud Reformierakonna esimehe koht, mis tähendab sisuliselt isa protežeena olemasolemist, peaministrina aga hakkas ta juhtima riiki igasuguse juhioskuseta.
Kaja Kallas pole poliitikas eriti “terav pliiats”, millest räägib tema suutmatus vastata küsimustele, kui tal “pole seda paberit käepärast”, tema fraasid elektrimolekulidest ja sellest, et ukrainlased ei olevat slaavlased, ning palju muud, millega on ta Riigikogu infotundides “silma paistnud”. Selles, et ta nii kaugele jõudnud on, mängivad rolli kaks asja: isa Siimu seljatagune ja aeg, mil ausse on tõstetud naispoliitikud, hoolimata sellest, kas nad on seda au väärt. See on kummaline aeg, mil edutatakse naisi, kuid naiselikkust ja emadust tõrjutakse.
Just seetõttu ongi Eesti riiklus, majandus ja ühiskondlik elu Kaja Kallase valitsemise ajal täiesti põhja jõudnud, sest ka erakonnas ja satelliitide juures on tema ümber vaid taskuid täitvad sahkerdajad ja poliitilised aferistid.
Reformierakonna omapäraks on paljude Hunt Kriimsilmade olemasolu, kes arvavad ennast olevat võimelised juhtima mistahes ministeeriumi. Nii on näiteks praegune kaitseminister Hanno Pevkur pidanud nelja ministriametit, kuid kas ta on kõigis neis haldusalades pädev? Karta on, et ta küll teab mõndagi justiits-, sotsiaal-, sise- ja kaitsepoliitikast, kuid ainult pinnapealselt, nende alade sisemusse pole ta kunagi jõudnud, et õppida neid valdkondi peensusteni selgeks.
Pevkuri kohta räägitakse poliitilistes kuluaarides sedagi, kuidas ta ilmus ministrina Riigikogu komisjonidesse ja probleemide puhul küsis teda saatvalt ametnikult: “Kas Suur Hunt lubab?” – ehk siis, kas vastavad eurodirektiivid lubavad sellist lahendust. Kui vastus oli eitav, lükkas Pevkur asja kompromissitult ja igaveseks tagasi.
Kui riiki juhivad ministrid, kes teavad küll kõike üleüldiselt, kuid mitte kunagi põhjalikult (Keit Pentus-Rosimannus vahetas poole pealt keskkonnaministri koha välisministri oma vastu, sest see olevat “uus väljakutse”) ning kes lähtuvad ainult Brüsseli loast, siis sünnivadki ebapädevad või valeotsused. Nagu Reformierakonna juhitavas riigis juba reegliks on saanud, sest siin “annab erakond ameti, annab ta ka mõistuse”.
Uued Uudised