10.08.2023
Reaalne elu.
Eesti peavoolumeedia “kangelasteks” on saanud kaks endale lapsed ostnud homomeest, keda kujutatakse nüüd musterperekonnana. Reaalne elu aga pole nagu seriaal “Täismaja”, kus seltskond mehi kasvatas lapsi – nood olid siiski normaalsed mehed, kel polnud küll kaasasid enam kõrval, kuid olid sõbrannad lastele emaeeskujudeks või asendajateks. Iga laps vajab normalseks arenguks isa ja ema, gei”peredes” jääb alati üks puudu.
Jah, filmid on filmid, aga neis on alati midagi õpetlikku. Saksa kineastid on teinud rea filme Inga Lindströmi lugudest, mis on väga elulised, sest näitavad nende noorte täiskasvanute eludraamasid, kes on pidanud lapsepõlve ja noorusaja veetma üheta vanematest või koguni mõlemata. Nad on nagu haavatud tiivaga linnud, kes pole suutnud põhjalikult lendu tõusta.
Telekanali Kanal 2 Duoplays on praegu kaks Inga Lindströmi filmi. Ühes neist, pealkirjaga “Lilith ja probleemid meestega” räägib tütar oma taaskohtunud vanematele pisarsilmil, kuidas ta istus lapsena pere juurest lahkunud isa ehitatud metsaonnikeses ning ootas teda tagasi sinna, kus nad koos häid aegu veetsid. Filmis “Teine tütar” saab noor naine, kelle ema suri väidetavalt sünnitusel, teada, et tema pärisema on elus. Kui nad kohtuvad, ütleb tütar emale, et tollel on nii soojad käed, ja selgub ka, et esimest korda ema nägeval noorel naisel on lemmiklauluks just see laul, mida ema laulis talle, kui tütar veel kõhus sündi ootas.
See meenutab tõestisündinud lugu siinsamas Eestimaal, kus vastu tahtmist rasestunud naine tahtis teha aborti, kuid tema õde palus tal laps sünnitada, et ise ta üles kasvatada. Nii saigi ühe õe bioloogiline laps teise õe juriidiliseks lapseks, kes tegelikkusest midagi ei teadnud. Ometigi, alati kui “tädi” tuli külla, hoidis laps tema käsi ja silitas neid, öeldes teadmatult, et need on ema käed.
Lood võivad olla filmist või päriselust, aga ometigi räägivad nad tihedatest sidemetest bioloogiliste vanemate ja laste vahel, mida asendusvanemad ei suuda kunagi täielikult asendada. Eriti kurioosseks aga lähevad asjad siis, kui lapsed jäetakse sootuks ühest vanemast ilma, eriti emast, kelle lähedus lapsega on lausa müstika. Homoperedes, eriti just kõnealustes kaheisaperedes, on lapsed raudselt emaarmastuseta jäetud, sest homoseksualistidel pole isegi vähegi asendust pakkuvaid sõbrannasid, vähemalt mitte pideva juuresolekuna.
Isegi kui lapsendatud lastega geiperes kõik sujub, tekib lastel peagi küsimus, et miks neil ema pole ning seal pole ammendavat ja rahuldavat vastust. Varsti saavad lapsed teada geipere olemusest ning nagu absoluutselt kõigi lapsendatud laste puhul, hakkavad nad uurima oma juuri. Aga ilma jäävad need lapsed väga paljust, ennekõike tõelisest emaarmastusest. Nende hing jääbki haavatuks ja süda vaevatuks. Nagu ka teistpidi variandis, kui pole isa.
See, mis toimub Eesti kahe “kangelasisa” ümber, on tegelikult kurb. Seal pole midagi kangelaslikku ja lastega pole selle koosluse juures kunagi arvestatud. Sellised “pered” võivad olla harv erand, kuid mitte kunagi ei tohi see saada tavaliseks. Laste õigused olgu alati esikohal ja peamiseks õiguseks ongi õigus omada mõlemast soost vanemaid. Ideoloogilised mängud “seksuaalvähemuste kaitsmisest” tuleb sealjuures kohe lõpetada – kes on valinud samasoolisuse, on ise valinud lastetuse ja nii ka olgu. Olgu erisooliste perede koospüsimisega kuidas on, seal on lastel alati mõlemad vanemad alati olemas.
Uued Uudised