10.08.2023
EVELIN POOLAMETS
Kui käimasolev nn presidendi kantselei rahastamisskandaal jääb ilma õigusliku lahenduseta, siis saadab see ühiskonnale mitu ebasoovitavat signaali, mis halvendavad Eesti poliitilist kultuuri ja julgustavad kõrgeid ametnikke korruptsioonile.
Kõigepealt presidendi sisenõuniku “naljast”. Sisenõunik Toomas Sildam on ajakirjandusele selgitanud, et suheldes minister Mart Võrklaeva ja rahandusministeeriumi kantsleri Merike Saksaga oli ta koalitsiooni eelnõude menetlemist ja presidendi kantselei rahastamist kokku sidudes rääkinud naljatoonil. Presidendi kantselei direktor Peep Jahilo leppis minu üllatuseks Sildami lapsiku tagasiajamisega ja soovitas kantselei ühel mõjukaimal töötajal üksnes vähem aasida. Jahilo on kinnitanud, et Sildam jääb ametisse. Mis on sellise “nalja” tagajärjed? Kui seaduste ostmise, õigemini praakseaduste raha eest läbilaskmise katselt tabatud ametniku ainsaks karistuseks on naljameheks tituleerimine, siis saadab see rahvale sõnumi, et poliitika ongi ostetav ja müüdav. Veelgi enam – edaspidi võib iga ametnik, kes altkäemaksu nõudmise eest vahele jäänud, öelda, et tegi ainult nalja.
Paraku ei piirdu seaduslikkuse küsimus presidendi kantseleiga. Rahandusministeeriumi kantsler Merike Saks on öelnud ajakirjandusele, et ta ei pöördunud kohe kahtlusega kaposse, kuigi jutuajamine Sildamiga olevat olnud piinlik ja ettepanek nii tõsine, et ta teavitas asjast minister Võrklaeva ja rahandusministeeriumi ametnikke. Väidetava seadustega kauplemise juhtumi ja selle ilmsikstuleku vahel on pikk ajavahemik. Kantsler Saksa poole pöördus Toomas Sildam mai lõpul kaitsepolitseiametis toimunud vastuvõtul. Irooniline, et jutuajamine toimus asutuses, mis peaks tippkorruptante jahtima.
Minister Võrklaev andis presidendi kantselei juhile vahejuhtumist teada alles kuu aega hiljem, 21. juunil. Ent laiema avalikkuseni jõudis see alles augustis. Järelikult otsustati tõsine juhtum jätta üksnes kitsa ringi teada. Me ei saa välistada, et Võrklaev helistas Jahilole üksnes sellepärast, et Toomas Sildam oli oma “äriettepanekuga” pöördunud juba liiga paljude inimeste poole ning minister soovis oma seljatagust kindlustada – juhuks kui juhtum peaks avalikuks tulema.
Kui seaduste ostmise, õigemini praakseaduste raha eest läbilaskmise katselt tabatud ametniku ainsaks karistuseks on naljameheks tituleerimine, siis saadab see rahvale sõnumi, et poliitika ongi ostetav ja müüdav.
Seetõttu kerkib küsimus ka vastutusest info kinnihoidmise eest – liiga suur on ajaline kokkulangevus juhtumi avalikuks tuleku ja presidendi suupruukimisega automaksu teemal. Näib, et “kompra” löödi lauale alles siis, kui oli vaja presidenti maksuseaduste teemal alandlikkusele sundida. Ei saa ju lubada, et riigi esimene mees hakkaks kaaluma oma õigust jätta välja kuulutamata selle koalitsiooni otsused, kelle häältega ta ära valiti. Siiani on president koalitsiooni revolutsiooniliste seaduste paketi kinnisilmi heaks kiitnud, kuigi vastuolu põhiseadusega ainuüksi abielu mõiste muutmise puhul on karjuv.
Mart Võrklaeva juttu tema moraalsest häiritusest ei tasu liiga tõsiselt võtta, sest Reformierakond ei ole korruptsiooniskandaalidesse sattunud persoonide edutamist sugugi häbenenud. Kui Sildami juhtumi puhul räägitakse eetikast, siis ühele kõige mõjukamale ministrikohale ei häbenenud nad edutamast kunagise rahastamisskandaali peategelast Kristen Michalit või saatmast Euroopa Kontrollikotta Autorollo skandaali kangelast Keit Pentus-Rosimannust. Minister Margus Tsahkna raske huvide konflikt välihaiglate lobistina ei ole toonud peaministri otsustavat reaktsiooni. Selle kõige taustal minister Võrklaeva kordamine oma moraalsetest väärtustes kõlab lausa naeruväärsena.
Kemplus Sildami ja Võrklaeva vahel meenutab ehitusfirmasid, kus allhankijad nii-öelda üle lastakse. Kui allhankija on hoone püsti ajanud ehk presidendi näitel seadused kinnitanud, siis oodatud tasu ei tulegi ning president võib Austraalia reisist suu puhtaks pühkida.
Tekib õigustatud küsimus, kuidas edasi? Kas siis, kui raha ei ole, ei kuulutata ka seadusi välja? Vähemalt kinnitas presidendi kantselei direktor sellele vastates, et töö seadustega rahapuudusel seisma ei jää. Hea seegi, sest Toomas Sildamit süüdistatakse raha kauplemises just vastupidise selgitusega.
Kantselei rahastamisskandaalil võib siiski olla puhastav toime, aga ainult eeldusel, et seaduste ostu-müügi pakkumise tegija ning info kinnihoidmise teemal võetaks nii eetiline kui juriidiline seisukoht.
Lisaks tuleks saavutada erakondadeülene kokkulepe, et põhiseaduslikele institutsioonidele, nagu presidendi kantselei, eraldaks raha riigikogu, minimeerides rahandusministeeriumi rolli, et vähendada presidendi, riigikontrolli ja teiste põhiseaduslike institutsioonide sõltuvust täitevvõimust.
Evelin Poolamets, Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige (EKRE)